Jaa

2010-08-13T13:55:00.003+03:00

Mul ei ole praegu seda kirjutamise tuhinat. Ehkki nii mõndagi on juhtunud. Aga ma olen viimasel ajal üha rohkem tundnud, et olen kaotanud blogipidamise mõtte.
Arvutit kasutan ainult tööl olles, sest pean niigi töötama elektroonse haigusloo programmis 6 tundi. ja viimasel ajal tekib üha vähem vabu hetki, kui saaks rahus blogisse sissekannet trükkida. Kodus mul netti ega arvutit ei ole ja ma ei taha ka. Ma pole absoluudselt virtuaalne inimene, ma isegi kustutasin oma orkuti konto ära. Kullakesed, kellega ma suhtlen tihedalt töövälisel ajal, on niigi mu eluga kursis ja vastupidi ja miks ma pean näitama tervele maailma, kui palju sõpru mul on ja kui lahedat või mittelahedat elukest ma elan....need, kes teavad, need teavad. Facebooki ma ei kasuta, sest see sait ei paku mulle mitte kui midagi. Ma armastan oma meest ja sõpru ja meie pidusid ja ühiseid üritusi ja raamatute lugemist ja sinna mu energia töövälisel ajal lähebki ja näiteks kui mul paha tuju on, siis kiman jala kesklinna, hulgun mõnes raamatupoes ja sealt edasi keha ja näohooldustoodete juurde. Riidepoode ma ei kannata. Kaiega on hea koos elada, sõbrad külastavad tihti. ja nii on. Tunned puudust? Parem helista ja tule kaunase puiestee lukskorterist läbi. või kamanda mind kuhugi, kus sa oled ja kus tahad kohtuda. Teeme mõne õlle ja räägime südamed puhtaks. palju etem ju, kui msni chatt cõi orksi külalisteraamat või kui oled kellegi eluga kursis ainult tema blogi kaudu.

2010-07-09T08:59:00.004+03:00

Juulikuu pöördeliste sündmuste tõttu langetasin otsuse, et ma muutun. Ma varem olin alati nii leebe ja hoidsin ennast tagasi ega öelnud kellegile halvasti ja püüdsin teha, et kõigil oleks hea. tõesti, ma olen alati teiste heaolu tähtsamaks pidanud. sõprade nimel ja puha. Nüüdsest teie püha neitsi Maarja ei hõlju enam pilvedes, vaid tuleb alla maa peale ja hakkab põrgupõhja Maarjaks. Ütlen nüüd alati välja, mis ma asjast arvan ja ma ei tee enam midagi, mis mulle ei sobi. Ma ei lõpeta enam teiste pooleli olevaid tegusid ega pese enam teiste musta pesu. Ma lihtsalt olen rohkem kaalutlev ja analüüsiv teiste poolt tulevate ettepanekute suhtes. Mul on lihtsalt kõrini tõesti, et kui luban kedagi aidata, siis olen pärast lõpuks ise hädas ja ärritunud ja ma ei taju isegi tänulikkust oma vastutulelikkuse eest. Otsekui inimestel oleks suva, mida nad mulle kaela veeretavad, peaasi, et ise selle kaelast ära saaksid.

2010-07-06T09:33:00.006+03:00

Sel nädalavahetusel pakkisime ennast kokku ja sõitsime Vana Vigalasse Hard Rock laagrisse. Reedeõhtu möödus üllatavalt kiirelt ja õnnistatud jahedus saabus rutemini kui ma oodatagi oskasin. Käisime härraga mõisapargis jalutamas. Kui Finntroil laval oli, ilmus meie juurde Taavi ja algas üks tubli puntratants, Priidul õnnestus muidugi keskel olla ja me Taaviga ahistasime teda rõõmsalt ja tantsuliselt nii eest kui ka tagant.

Pärast Finntroili algasid mu piinad. Minusugusel vanal paksul on ju alati uni ja töönädala väsimus seljataga, tahtsin magada, aga laagriplatsil käis tants ja trall. Lisaks oli telgis hästi lämbe, millalgi ilmus ka Priit, kes hakkas kohe südamerahus norskama ja mina ei saanud ega saanud und. Lõpuks mul viskas kõik üle, ma ei kannatanud enam neid joobes karjuvaid karvikuid, peksin Priidu ärkvele, sest mulle tundus ebaõiglane, et teine nii rahulikult magada sai:P Priit muidugi oli alguses pahane, ent ühel hetkel viis ta mu kättemaksuks ujuma.

Oli laupäeva hommik kell kuus. Päike kerkis puude vahelt. Õhus oli veel hommikune jahedus. Läksimegi siis järve äärde ja meil avanes väga ilus vaatepilt, sest ühel pool järve oli heinamaa, teisel pool suured puud, päikesekiired helkisid puuokste vahel ja valgustasid jõepinnalt auravat udu. Priit kalpsas kohe vette ja ujus kullerkuppude vahel kui suur purjus vesirott. Mina läksin vette naiselikult ettevaatlikult ja Priit otsustas, et õpetab mind sealsamas ujuma. Toetudes oma suurele vesirotile siputasin algul kätega, pärast jalgadega ja ühel hetkel avastasingi, et püsingi vee pinnal nagu nalja. Täitsa ise! Täitsa vapralt ja ilma igasuguse abita.Vau! Täiesti uus elamus mu jaoks!

Peale ujumist lonkisime laagriplatsile tagasi ja mida enam kõrgemale tõusis päike, seda enam kaugenes hommikune kargus ja palav suvepäev haaras meid oma raudsesse embusesse.
Priit muidugi jäi mingi aeg jälle rahulikult magama telgiukse ette ja mina virelesin laagriplatsil. Veetsin aega Ove ja Mannu ja Metsavanaga ja nuiasin Metsavanalt jäätiseraha ja mina ja mu ribid saime tunda suurt Ovet, oh seda õnne, ja suur Mannu ristis mind väikseks Myks, sest et me pidime sarnased välja nägema. Oleks mul ainult väikse My iseloom kh, siis ma ei jääks küll kuskil hätta. Väike My oli kass, kes maandub alati käppadele, aga mina olen kass, kes murrab maandudes käpad ja kukub selili:P Muidu oli meil seltskonnas peateemaks Priidu peenis, mis läbib mitmeid dimensioone:P Mida päev edasi, seda aeglasemaks ja uimasemaks ma muutusin, käisin ringi kui zombi ja lõpuks ärkas üles ka Priit, kes mind peagi poodi talutas, sest lõpuks me suutsime endale vastavat materjali organiseerida, mille eest mineraalvett sebida.

Lõpuks hakkas päike veerema madalamale ja tõi kaasa õnnistatud jaheduse ja telgis saime isegi ära magatud. Õhtuhämaruse saabudes ajasime end jalule ja läksime Mayhemi kuulama, aga Mayehm jälle laulis mulle nii suure une peale, et kadusin telki ja mul õnnestus isegi hommikuni välja magada.

Kui pühapäevahommikul end jälle kokku pakkisime, olid isegi harvad momendid, mil ma tundsin end värskelt ja reipalt. Pikk autosõit Tartusse uimastas taas, ent kuna me hommikul juba 10 ajal sõitma hakkasime, olime 2 paiku kodus ja voodis ja kaisus ja päikese eest varjus.

2010-06-22T09:06:00.015+03:00

Tegelikult ma ei ole veel jõudnud Ulitskaja teist raamatut lugema hakata. Kui hiljuti raamatukogus hulkusin, sattus mul näppu Alessandro Barrico "Siid". Kindlasti on inimesi, kes loevad selle õhukese üllitise läbi mõne tunniga, aga mina lugesin pikalt ja mõnuga, kolm või neli õhtut järjest. Ma seekord tõesti ei tahtnud kiirustada ja ahmida järjekordset lugu endasse nii, et pärast on pea paks ja elamust raske kirjeldada. Mõnulesin Barrico peenekoelises maailmas. Barrico Siidi lugu ise on napp ja tekst on hõre, ent sealsete inimeste elud räägivad iseendi eest. Suuri sõnu polegi ju vaja, kui teod ise on oma olemuselt suured. A sellegipoolest on Siidi lugu pigem midagi sellist, mida on parem kuulata ja lugeda, millele on parem kaasa elada, kui et ise seal sees olla. Minu arust vähemalt. Barrico jutustab 19 sajandi Lõuna Prantsusmaa mehest, Hervest, kes elab linnas, kuhu rajatakse siidiussikasvatus. Kui siidiussimunad Euroopas kõngevad katku, ei taha tolle linna, mille nime ma enam ei mäleta, prantslased sugugi loobuda oma siidiussikasvatamisest ja saadavad Herve´i Jaapanisse uute munade järgi. Jaapan oli tollal eurooplaste jaoks maailma lõpus asuv suletud ja avastamata maa. Herve võtab tolle metsiku teekonna ette, sõbruneb Jaapanis siidiussikaupmehega ja kohtab seal kedagi täiesti ootamatult ja see täiesti ebatavaline kohtumine tekitab temas nii vägevaid tundmusi, et ta on igaveseks oma kättesaamatu lummuse ori ja oma igatsuse sunnil käib kord aastas Jaapanis. Herve´il on Prantsusmaal ametlik naine ka, kel pidi olema maailma kauneim hääl ja maailma ilusamad juuksed ja nad proovivad ka last saada ja käivad kord aastas kaugemal reisil. Herve´i jaoks pole tema Prantsusmaa elu pärast Jaapanit ikkagi SEE. Tema naine muidugi saab sellest silmapilkselt aru ja omal moel püüab mehe igatsust vaigistada. Kurb värk ju iseenesest. Ent Barrico jutustab sellest nii nagu oleks see maailma kauneim armastuslugu. Barrico jutustuslaad paneb mõtlema, tundma, õhkama ja kaasa elama, midagi nii lummavat ma polegi ammu lugenud.
Loos on väga erilisel kohal vaikus ja üksindus. Te lihtsalt peate sellest ise lugema, minu sõnaseadmiskunst on liiga väeti praegu kirjeldamiseks, kuidas Barrico räägib vaikusest ja üksindusest, see pole tema jaoks näiteks tühjus või igavus, vaid midagi sellist, mis viis minu pilgu silmapiirile ja pani õhkama ja ärgitas unistama tegudest, mis pole veel teoks saanud, ent äkki kunagi...

Lugedes meenus mulle minu lemmikkirjaniku J. Wintersoni "Tuletornipidamine", mis on jutustab samuti väga lummavalt üksindusest ja vaikusest ja igatsusest ja lõpuks ühe igatsuse täitumisest ja pärastisest õnnelikust unelemisest. Kuigi need lood on nii erinevad, et neid ei saa panna ühele joonele, aga mulle tundub, et nii Wintersoni Tuletornipidamise kui ka Barrico Siidi atmosfäär on kuidagi sarnane. Melanhoolne. Vaikus ja üksindus on Wintersonilgi tähtsad ja need kosutavad nii Wintersoni kui ka Barrico vaimusilmas elavaid inimesi kui ka neid, kes elavad nende lugudele kaasa.

Kui ma mõtlen veel tagasi nt Ulitskaja "Medeia ja tema laste" peale ja nende peamiselt negatiivsete emotsioonide peale, mis mind pärast lugemist valdasid, siis ma usun, et ma olin pettunud sellepärast, et ma ei leidnud Ulitskaja lugudes midagi lummavat. Ta kirjutas Medeia ja tema lastes küll kõiksugustest inimestest ja ootamatutest elukeerdkäikudest, aga lõpuks olid need oma ootamatuseski tavapärased ja ta oli minu jaoks liiga argine ja realistlik ja seal pold eriti midagi, mis viiks pilgu silmapiirile ja paneks õhkama. Seepärast ma viivitangi veel Kukotski juhtumiga. Kardan, et jälle saan tavapärase argielu kirjelduse osaliseks, mille lugemine pakub ajudele puhkust ja mis oleks rohkem nagu mingi seebika jälgimine.

Ma nüüd hõljun nii pilvedes, et ma ei teagi, mis mu tänasest tööpäevast saab:) Tahaksin õhates kõiki vähihaigeid kallistada, kellega ma täna kokku puutun ja tahaksin anda neile jõudu, mis nende hinged ja kehad tugevaks ja vastupidavaks teeb. Liiga palju inimesi on viimasel ajal hääbunud.

ja kaunist jaanilaupäevaõhtut teile. Suuri valgeid sõnajalaõisi ja sädelevaid jaaniusse teie teele:)

2010-06-16T13:24:00.004+03:00

Jätkan Ulitskajaga, nüüd loen Kukotski juhtumit ja loodan, et viimasele leheküljele jõudes ei ole minus taas tunnet, et justkui jälgiksin mõnd seebikat.

2010-06-15T08:16:00.008+03:00

Sain lõpuks "Medeia ja tema lapsed" läbi loetud. Mind tõmbas see raamat seepärast, et tagakaanel teatati, et see on ärapööratud müüt kuningas Kolchisest ja tema tütrest Medeiast, täis südamlikku ja lahket armu ja kirjaniku poolt püstitatid mälestusmärk tema vanaemale ja paljudele vanematele sõbrannadele, kelle kõrval maailm alati paremana paistis.
Medeia on üksik vana naine, kes elab Krimmi mere ääres, ta ise on kreeklane ja tema peres oli 11 õde ja venda ja elusolevatest käivad kõik oma laste ja lastelastega iga suvi Medeia juures suvitamas. Nende suur perekond on rahvusvaheline, sinna kuuluvad nii venelased, kreeklased, tatarlased, usbekid, leedukad, korealased, juudid ja raamatu lõpus sündis Ameerikas kõige noorem sugulane, kelle ema onHaiitilt pärit musta nahaga naine:) Ulitskaja kirjutab Medeiast ja tema lähikondlaste eludest ja nende valikutest. Mõned lood on aeglased, teised jälle hästi kiired. Ulitskaja on justkui Venemaa Somerset Maugham, kes kirjutab väga erinevatest inimestest täiesti võrdselt, tema küll ei mõista neis lugudes kohut mitte kellegi üle ja lõpuks kõik lood põimuvad ja moodustavad omavahel mustri.
Ainult raamatu lõpp mulle ei meeldinud, sündmused kulgesid liiga kiiresti ja loetu meenutas seebikat. Jutustatakse noorte sugulaste, õdede Maša ja Nika suhtest pikajuukselise Butonoviga, need kõik kolm kohtusid omavahel loomulikult suvel Medeia majas. Maša armub Butonovisse ihust ja hingest, see on armumine, mis põletab tema hinge sõna otseses mõttes, ta kirjutab läbi une luuletusi ja näeb Butonovis oma tõelist saatuse pööret. Nika jaoks on Butonov lihtsalt sport ja lõbus vahepeala. Butonov magab süütu näoga nende mõlemiga ja hoiab mõlemat naist enda juures kinni kuni asi jõuab oma traagilise lõpuni, mis sisaldab ohtralt pisaraid ja taas sugulaste kokkutulekut ja ühte matust.

2010-06-02T08:59:00.005+03:00

Eile olime Maarikal külas ja meil oli Bobby Longi stiiliõhtu. Maarika kandis pidzaamat, Leino ja Priit olid stiilipuhtad hommikumantlis ja lipsus, mina avastasin Maarika roosa sügava dekolteega hommikumantli, mis oli ääristatud siniste satsidega. Minu jaoks oli see hommikumantel saadik teisest maailmast, otsekui tervitus Tsehhovi mõisaromantikast.
Maarika oli selle romantilise hommikumantli lasnud õmmelda juhuks, kui ta peaks maaomnikuks saama, ja et siis lehvib sellise roosa rüüga oma põldudel ja heinamaadel, sigar suunurgas ja vahuveinipokaal käes. Muidugi sai ta hommikumantli omanikuks ennem kui maaomanikuks, aga selleeest ripub tal garderoobis ekstravagantne ja unistamapanev riideese, millesse ma kõrvuni armusin ja mis äratab unnevajunud kujutlusvõime. Lasen Moonikal endale midagi sarnast õmmelda.
Nii me siis istusimegi alguses kolmekesi oma hommikumantlites ja ööriietes Maarika köögis, lõime vahuveinipokaale kokku ja vabanesime tööpäeva pingetest. Maarikal oli ju veel suvepuhkuse esimene päev:)
Väljas hakkas vihma sadama, majaümber olevad puud kohisesid tuule käes ja oli tunne nagu akna tagant kostuks meremüra.
Maarika oli teinud ka kanasalatit sinepikastmega, mis osutus väga maitsvaks. Kui kõht sai hea ja paremaga täidetud, siis vaatasime Bobby Longi filmi. Meie Maarikaga fänname Bobby Longi ihust ja hingest, see on meie jaoks film, mida me võime uuesti ja uuesti vaadata, sest seal on just midagi, mis paneb meid Maarikaga unistama. Ma jumaldan selle filmi atmosfääri, neid kõrguvaid raamatuhunnikuid ja eriti sealseid inimesi ja nende elurütmi. See pole selline kiire film, kus kõik juhtub hästi kähku algusest lõpuni, Bobby Longis kulgeb kõik väga aeglaselt ja rahulikult. Bobby Long on endine kirjandusprofessor, kes elab koos oma endise assistendiga oma surnud armukese majas, mille seintel laguneb värv ja maest laeni ulatuvad raamatuhunnikud hoiavad maja püsti. Need kaks tegelast pole oma minevikuga rahu sõlminud, nad üritavad oma eelmistest eludest kumavat valu leevendada rohke alkoholijoomise, rohkete raamatute lugemise ja kirjutamisega. Kui Bobby Longi armuke sureb, tuleb nende ellu Bobby armukese tütar Purceline, kes pole samuti emale andestanud, et teda on väiksena maha jäetud. Edasi saabki näha, kuidas need kolm omavahel hakkama saavad ja et kas nad sõlmivad oma mineviku ja olevikuga rahu või mitte. Minumeelest nende tutvusringkonnast ei käi küll keegi kellaajalisel tööl, nad istuvad päevast päeva kas kohalikus baaris või siis kellegi tuttava aias, kuhu on veetud hulgaliselt katkiseid diivaneid ja tugitoole. Üks tätoveeritud saksofonimängija istub peamiselt veega täidetud lastebasseinis:) Bobby loobib seltskonnas kirjanike tsitaate, mängib kitarret ja jutustab lugusid, mis Purcelini marru ajavad.
Äärmiselt armastusväärne film on. Soovitan soojalt unelejatele, kes mõistavad hinnata sõprade või raamatu seltsis veedetud päiksepaistelist rahulikku pärastlõunat.

Meie õhtu jätkus filmiga Pea pilvedes, ma võin seda alati vaadata Gilda Besseti kleitide pärast:)

2010-05-19T12:48:00.005+03:00

Loen Ulitskaja "Medeia ja tema lapsi". Kolme loetud peatüki põhjal ütlen, et sobib romantikutele. Ta kirjutaks justkui natuke kiirustavalt, aga selle eest saab tema jutust kätte doosi Krimmi mereäärset päikesepaistet ja turvatunnet Medeia perekonnast ja tema kokkutulevatest sugulastest.

ehast koiduni

2010-05-17T14:29:00.004+03:00

Eelmisel kolmapäeval oli Vanemuises Evita, millest jäi hea mälestus. Esimese vaatuse lõpus oli stseen, kui Peron seisis rõdul ja all oli rahvamass ja Evita kõndis inimese juurest inimese juurde ja inimesed vehkisid rusikatega ja naised tahtsid endale valimisõigust ja võideldi ja lauldi uue Argentina eest ja nimel ja ma kuulasin ja vaatasin suu ammuli ja ihukarvad tõusid püsti. Võimas oli.
Ilus laulis väga hästi, tal oli ühtlane ja kõlav hääl. Ainult Eplik Gueverana oleks võinud olla kirglikum. Istusin seitsmendas reas, seega nägin neid kõiki selgelt. Eplikul olid natuke uimased liigutused ja ta jättis mulje nagu oleks ta väsinud või nii.
Laupäeval keerutasin jalga rokiklubis, viskasin oma mehega lava ees tukka ja laval laulis musta, dramaatilise ja aristokraatliku kleidi ja pitskinnastega tüdruk mehehäälega, nii rinnapõhjast ja sügavalt. võimas oli. Edasine õhtu kulges illukas ja pirol kuni koiduvalguseni. Lõbus oli:)

2010-05-13T09:15:00.004+03:00

Puhkuse ajal lugesin veel seda. Lorca kirjutas 90 aastasest vanamehest, kes tahtis oma sünnipäeva tähistada õige kummalisel moel, nimelt olla veelkord voodis süütu tüdrukuga:D ta helistas siis oma tuttavale lõbumaja pidajale, kes organiseeris talle tüdruku, siis teatas, et tüdruk oli hirmu täis, et pani ta palderjanijuurega magama, ja et ärgu vanamees teda üles äratagu, las tüdruk magab end välja ja kui ta peaks üles ärkama, toimetage ise edasi. Mis edasi juhtus, sellest lugege ise;)
Kosutav lugemine oli, Lorcalikult elujõuline ja lopsakas. Kiidan ja soovitan.
Kes ei tahaks oma viimaseid elupäevi veeta tundeerksalt ja õnnelikult:)

2010-05-12T09:29:00.009+03:00

Suvilas peesitades leidsin veel 79nda aasta Mati Undi Sügisballi, mis oli minu vanaisa prantsuskeelseid kommentaare täis kirjutatud. Püüdsin lugeda, aga ei läinud üldse kiirelt edasi, jõudsin umbes poole peale, siis rohkem ei suutnud, kuigi raamat polnud paks. Tekst oli hästi tihe, ent selle lugemine väsitas. No nt Umberto Eco Roosi nimi oli samuti väga tiheda tekstiga, mille lugemine nõudis kaasamõtlemist, aga Eco lugu oli põnev ja kõike muud kui väsitav. Unt kirjutas iga tegelasese kohta väga palju, aga lõpuks ma ei teadnud, mida selle infoga peale hakata. Kirjapandu oli agressiivne, tüütu ja igav. ei meeldind, jäi kaugeks.

2010-05-12T09:03:00.005+03:00

Puhkusel lugesingi läbi Tuglase päeviku esimese osa. Elo oli kõva mutt, sest oma perekonnas majandas ainult tema üksinda, tegi kõike alates aiatööst kuni katuse tõrvamiseni, sellal kui tema mees muudkui kirjutas ja kirjutas. Peale esimese osa läbilugemist jäi mälestust temast kui väga vingest naisest, kes oli oma aja kohta iseseisev.
Teine osa on kirjutatud aastatel 52 - 58 ja see ei läinud mul nii kergelt edasi kui esimene osa. Liiga rusuv ja masendav. Nad näiteks ei saanud korralikku arstigi kutsuda koju, sest olid põlu all. Tuglasel olid valud ja ta ei maganud öösiti ja tuli keegi venelasest rajooniarst, kes pahandas, et miks meesterahvas võtab daami vastu ajamata habemega ja teatas, et tema ei tüüta haiget rohtudega, vaid iga haigus paraneb ise ja tuhises nende juurest välja sõnadega, et tal pole aega. Ou well. Ega teises osas millestki muust peale haiguste ja turulkäikude ei räägitudki, aeg ajalt tuli sekka mõni sõna ka tolleaegsetest kultuuriasjadest, aga neist ei jaga ma midagi. Samas oli huvitav lugeda küüditatud inimestest ja nende tagasipöördumisest koju. Enamus Tuglaste tutvusringkonnast ju küüditati. Ka Vilmre, kes pidi elama pärapõrgus Venemaal kitselaudas. Uued elanikud ise pidid selle lauda veel elamiskõlblikuks muutma, no katuse ära parandama ja nii. a näiteks Elo õemees läks tagasi Venemaale, kuna tundis, et seal on inimesed tema vastu kenad ja tal oli ülikoolis proffessorikoht, aga Eestis ta ei suutnud sisse elada, tundis tõrjumist.

Niiet inimesed, nautige oma edu vilju niipalju kui võimalik, ahmige endasse päikest ja vabadust ja naerge niipalju ja kaua kui saate, iga elatud hetk on hinnas. Elus ei tohi pidada midagi iseenesestmõistetavaks. Tulevik on etteteadmatu. Kui Tuglased 30ndate lõpus Soomes ja Norras suvitamas käisid, kas nad aimasid, et see jääb neil viimaseks välisreisiks ja et tulevikus nad elavad nii, et nende käsutuses pole korralikku arstigi? Kas nad aimasid, et tuleb päev, mil nende armastatud Eestimaa maakaardilt pühitakse ja nende tuttavad Laidonerid Venemaale vangi viiakse? Ei aimanud ju...aga meie, kes me elame taasisesesvunud Eestis, võiksime nende eludest paljugi õppida ja nautida igat hetke, mil saame olla ise kaptenid omas laevas.

2010-04-28T19:59:00.002+03:00

Olengi Võrus. Õhtupoole pistis päikene pilve tagant oma nina välja ja läksime Annuga Võru järve äärde jalutama, kus on ilus promenaad ja puha ja kesklinnas polegi ühtegi valgusfoori. Võru tänavad on vaiksed, madalate puumajadega. Kõnniksin nagu mõnes aeglases bluusilaulus ringi.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kuna ma Annut viimati nägin, aga nüüd koos olles tundub nagu me polekski kunagi lahus olnudki ja see on nii hea tunne. Tannu ütles, et Krissu võttis mu kohe omaks, ei võõristanud ega midagi. Krissu oli Annu süles ja nägi mu särgiesisel olevat pealuud ja kohe pani oma käpa sellele peale:P

2010-04-23T09:20:00.005+03:00

Ma tänasest jälle puhkusele ja tagasi tööle 10ndaks maiks. Sel aastal saan 45 päeva puhata, võtan puhkust jupi kaupa välja, juulisse jääb ka kaks nädalat ja novembrisse kolm.

Tänane päev tõotab tulla kiire, sest ma tahaksin kõik pooleli olevad asjad ära lõpetada ja sahtlid korda teha jne. Osakonnast määrati ka asendaja, kes tuleb siia kabinetti maikuus paariks päevaks, käis minu juures õppimas. Mu esimene õpilane, olin küllaltki pinges ja ebakindel, kartsin, et jätan midagi rääkimata.

Sel nädalal on päris palju patsiente surnud, täna hommikul kui mul arst tööle tuli, luges ta mõned nimed ette, mina siis ütlesin hajameelselt, et üks patsient eile helistas ka, et tühistab tänase aja ära, et suri ära, et ei saa reedel tulla. Tegelikkuses helistas patsiendi tütar ja edastas meile oma kurva teate.
Mu 80. aastase profi vastuvõtul käis mees, kes jõi torusiili. Seda lugu kuuldes oli mul esimene küsimus, et miks ta seda jõi:P Prof eile küsis siis ettevaatlikult, et kas ma mäletan selle mehe nime, tema ise ei pööranud patsiendi nimele tähelepanu:P

Eile lobisesin Mannaga msnis nagu tavaliselt, oma moosinägudega itimeestest, kes mul käivad arvutit korrastamas, siis poole jutu pealt meenus, et Mannal ju täna sünna....soovisin kähku õnne, aga pärast naersin enda üle. Oli hommikul isegi meeles, et pean Mannale kooki tegema ja talle külla minema, aga unustasin ära, et kook tal sünnipäevaks:P tegin oma marmorkeeksi, mida Manna jumaldab, köögis närvitsesin algul, sest või ei läinud vahtu, pidin toasooja või vahustama suhkruga, arvasin, et ju siis polnud või piisavalt soe. Sellegipoolest teatas Priit õhtul hiljem, et see üks parimaid keekse, mis ma teinud olen. Ajee:)

Tore istumine oli eile Manna juures, polnud teda sada aastat näinud ju, on teine väga ilus ja sale ja paistab, et oma elukesega Nõos täiesti rahul. Hea on näha rahulolevaid kullakesi:)
Puhkuse ajal on plaanis talle Nõkku külla sõita. Samuti on plaan Annut külastada Võrus, tedagi pole näinud alates eelmisest suvest, mil Krissu sündis.

Täna sõidab Priit Haapsallu õudusfilmide festivalile. Mul endal on plaanis Mannaga juuksuris käia ja õhtul tähistan Erkki ja Leinoga oma puhkuse algust, homme ilmub Efka ja lähme õhtul Vildesse, kus esineb Laas oma bändiga Peace of cake ja pärast on Plongis Jääboiler ja Bonzo. Heh, Erkki ja Leinoga ka lõpetasin oma eelmise puhkuse, pühapäevaõhtul, 4ndal aprillil, kolasime pärast südaööd Raadil ja palju nalja sai.

Tuglase päevikust on mul loetud juba üle poole, oi, see on üks lõpmata põnev raamat. Ma ei jaga suurt midagi neist tolleagsetest intriigidest Kirjanikkude Seltsis, aga mulle meeldib, kui Elo kirjutab oma suhetest sõbrannadega ja Tuglase endaga. Suhted on tõesti universaalsed ja aegumatud. Elo oli uhke naine, ta sõbrannadest suurt ei pidanud, ütles, et nad hiljem ei huvita teda nii kui alguses ja parem on tal ainult ühte jumalat kummardada, st oma meest siis. Elol jäi üks sõbranna küll, ajaloolane Vilmre, ta oli ilus suurte tumedate silmadega naine. Vilmre oli ka nendega 41. aasta suvel, kui oli Tartu pommitamine ja nad põgenesid kõik koos metsa Vasula järve lähadele ja Elo istus seal ka kuuse all ja pidas oma päevikut, sellal, kui Vilmre ja Tuglas onni ehitasid, et katus öösel pea kohal oleks.
Mulle meeldib Elo juures, et ta ei pidanud ka eriti kuupäevadest lugu, ajas need sassi ja vahel kirjutas, et ei teagi, kas täna on 24 või 25 mai, aga tühja ka sest pisiasjast, et eks õhtul selgub, mis päevaga oli tegu:P
Mind lohutab, et Elogi nägi oma meest suhteliselt harva, no õhtuti hilja kodus. Nad tegid kodus tööd ja käisid väljas puhkamas ja Elo tihtipeale otsis kohvikutest oma meest taga. Minagi näen ju Priitu nagu ma näen, iga päev pole lihtsalt võimalik kokku saada. Ent kui Tuglas ära sõitis, küll Tallinna, küll oma muudele ringreisidele, siis Elo kirjutas, et ta saab jälle olla tema ise, aeg on ainult tema päralt, et ta ei pea alluma kellegi teise, kui ainult iseenda tahtele ja ta nautis seda täiega ja luges omi raamatuid ja askeldas rahulikult kodus. See õpetab ja trööstib mindki. Suvel on mul hiiglama palju aega, mida veeta iseendaga, sest Priidul on ju juunikuuni sess, siis tulevad mitmepäevased praktikumid metsades, lisaks peab ta maal käima emal ja vanaemal abis.
Veel oli keegi proua Navi, Šveitsist, kes andis Tartus prantsuse keele tunde ja oli abielus Võru mehega, kes ei lugenud raamatuid, ei osanud keeli. Proua Navi väitis, et meeste armastus on ainult nende himude rahuldamine, kui naine on terve ja suudab seda vastu võtta, kõik toimubki, aga kui naine seda enam vastu võtta ei suuda, siis ongi jamad majas.

2010-04-19T08:21:00.012+03:00

Reedene tööpäev kujunes hästi tihedaks ja töiseks. Hommikul kella 9sast rahmeldasime pausita poole kaheni ja rahvast muudkui vooris kabinetis sisse ja välja:S Kõike muud kui rahulik vastuvõtt kolme inimesega, et kabinetis istuvad vaikselt patsient, arst ja õde. Lisaks olid rasked patsiendid, kelle lood läksid tahes tahtmata hinge. No meil on üks 30 aastane ajukasvajaga patsient, surija, ja tolle elukaaslane käib retseptide järel. Nad pole abielus, lihtsalt 10 aastat koos elanud. Imetlen patsiendi elukaaslast väga, tema vaprat ja suurt südant, sellised asjad inspireerivad mind ja ma heameelega kirjutaks neist kasvõi raamatu, sest miks inimeste vaprad võitlused peavad kaduma koos nendega? Pärast vastuvõttu sehkendasin mööbliga, meile tuli kabinetti uus kušett, kutsusin töömehed ja paigutasime mööblit ringi ja oli ka koristaja platsis, kes oli meist kõige targem, ta on selline ärajoodud käreda häälega, alati paistes näoga ja suitsu järgi haisev vanem vene naine, ma ei kannata teda, kuna ta täiega haiseb, aga ma ei suuda ka inimestele öelda, et kaduge nüüd siit välja, minu viga, ma tean, aga mul tundub vahepeal imelik vanemaid inimesi paika panna, et ei ole ju nagu viisakas või nii, ehkki ma väga hästi annan endale aru, et eks kõiki tuleb vahepeal korrale kutsuda, olgu nad nii vanad kui nad on, aga ikkagi:D see selleks:P niisiis kui ma lõpuks olin oma kabinetiga ühel pool, olin läbi, mis läbi, tahtsin üle kõige Priiduga rahulikult kodus puhata, aga teine kutsus mind hoopis kinno ja otsustasin minna, sest äkki ma ei vaja mitte und, vaid elamust, mis argipäevast välja raputaks.
Titaanide heitlus meeldiski mulle, seal olid omad hetked, aga no sügavamat sisu ei tasu sealt muidugi otsida, ent meelelahutusena oli ta hea ja minu jaoks toimis, sest pärast filmi ma olin palju energilisem ja otsekui väljapuhanud. Otsustasime, et veedame reede õhtu linnas. Istusime Illegaardis, varsti ühinesid Erkki ja Maarika, mida rohkem õllet jõime, seda enam tuli meilgi tahtmine rokiklubisse edasi minna:D Mul polnud peoriideid ega meiki, Maarika soovitusel panin oma T särgi tagurpidi selga, et stiilsem oleks:P Maarikagi rääkis, et pärast ühte muutus tööl väga uniseks ja tol ajal oli ka õhus Islandi vulkaanituhk. Ma isegi olen vastuvõtlik sellistele asjadele, madalrõhkkonnaga olen alati unine ja magatud öötundide arv ei loe vihmase ilma puhul kunagi. Neljapäevaõhtulgi läksin magama juba enne 11, reedehommikul olin küll reibas, aga päeva lõpp oli nagu ta oli ja ma mõtlen, et äkki ma väsisin tõesti vulkaanituha tõttu, aga okei:P mis ma ikka heietan siin oma väsimusest, oluliste asjadeni ei jõuagi. Rokiklubis olid ka Maarja Liisa, Kaie ja Sven. Indrek oli otsustanud meid reeta ja tegeles muude asjadega:P rahvast oli palju, pintsaklipslased olid endale tööst ja kodust vaba õhtu teinud ja nn. metsikut rokki nautima tulnud:P mõned naised nägid välja küll nagu oleksid tulnud otse kontorist peole. Karvikuid oli seltskonnas vähemuses. Me Priiduga olime rahulikult tagumistes ridades, sellal kui ülejäänud sõbrad lava ees näppu viskasid. Kontserdil polnud häda midagi. Mulle meeldib Metsatöllu uue plaadi nimi Äio. otsekui unelaul, äiu äiu. Nii leebe. Mina jäin reedega rahule.
Laupäevahommikul oli plaanis Erkkile sünnipäevakook küpsetada ja kl 11. Lõunakeskuses olla, seal ILU poes on mingi firma reklaamikampaania ja tehakse tasuta meiki. Pärast pidin minema Maarika juurde hommikukohvile ja koos oleksime võtnud ka teekonna Erkki sünnale. Neist plaanidest ei tulnud midagi välja,sest ärkasin keskpäeva paiku ja kahtlase enesetundega, pea oli väga raske, lisaks sees kergelt keeras ja olid kuuma ja külmahood. Kaie teatas, et tuleb meile 1. 55 Sveniga järgi, selleks ajaks sain end jalule. Esimene peatuspaik oli Raadi mõisa pargis, seal ühendasime jõud ja sõit Kukemetsa laagriplatsile algaski, aga terve tee Erkki sünnale magasin, sest sees tõsiselt keeras ja migreenirohi ei olnud veel mõjuma hakanud. ahjaa, kui olime siis Kukemetsale jõudmas, nägime, et keset teed on keelumärk. Urmas peatas auto, Erkki hüppas välja ja tõstis märgi eest ära ja asi oli lahendatud:D Sven ja Priit kukkusid muidugi kohe halisema, sest eelmine aasta Taevaskojas me juba saime õiendada, et teeme nii varajasel ajal lõket (no aga see oli lõkketegemiskohas), nüüd siis juba tõstame keelumärke ja kui metsavahid meid avastavad, ega me vist enam palja õiendamisega ei pääse:P Priit arvas ka, et äkki on keelumärk ka metsiste paaritumisaja pärast või midagi taolist. Eelmine kevad ajas metsis Erkkit keset teed taga ja meie Maarikaga kiljusime:D a me siis ei olnud keelutsoonis ega kaitsealal, vaid lihtsalt kruusateel, kus peale meie jalutas ka metsis. Ent see keelumärk võis olla ka metsaraie pärast, aga me ei saanud ju ka lihtsalt ringi pöörata ja uut tegevuskava välja mõelda. Pealegi me ei ole inimesed, kes lärmavad ja lagastavad, vaid istume ümber lõkke ja tsillime ja püüame võimalikult vähe ümberolevat loodust ja kohalikke elanikke häirida. Laagriplatsile jõudnud, seadsime end sisse ja algas õnnitlustseremoonia ja kingituste üleandmine. Urmase ja Annaliisa poolt kingitigi Metsatöllu uus plaat Äio ja mina koos Kaie, Leino, Sveni, Priidu ja Indrekuga kinkisime raamatu, mis jäi mulle silma, sest aastavahetuse peol Erkki ju rääkis veekristallidest, mis muudavad mõttejõul värvi, raamatus räägitakse DNASt, mida mõjutavad mõtted ja tunded. Erkki on meil ju alati olnud emotsionaalne inimene, kes usub müstikasse ja energeetikasse:) Niiet minu arvates oli kingitus kui rusikas silmaauku ja katsugu keegi vastupidist väita:D
Peale kingituste üleandmist läksid mehed Kukemetsa lähedal asuvat teist lõkkeplatsi üle vaatama, kuhu oli plaan hiljem edasi liikuda. Maarika tahtis metsas jalutada ja valasime rummi teele kaasa ja läksimegi koos Anna Liisa ja Leino ja Indrekuga metsaga tutvuma, jättes Kaie ja Sveni lõkkeplatsile kudrutama, sest eks noortel ole ju ikka vaja kahekesi olla:D Peagi leidsime võrratu päiksepaistelise lagendiku. Maapind oli piisavalt kuiv, et pikali visata saaks. Nii me seal istusime, igaüks oma kännu või mätta otsas. Mina viskasin Indreku eeskujul pikali ja lasin päiksel näkku paista. Tõesti, keset heledat kevadtaevast oligi lõpuks kevadpäike oma täies hiilguses, soojendamas meid pärast pikaleveninud talve. Ümberolevad kõrged puud kohisesid. Jalge ees sagisid sipelgad. Anna Liisa avastas ka kitsepabulad, mis oli kõige romantilisem asi minu jaoks seal raiesmikul. Nii nii soe oli ja mu ümber olid minu inimesed ja klaasis jätkus rummi ja nii see migreenihoog mul üle läkski. Mõni hetk on kohe väga väga ilus nagu laulab Jään Tätte, ja ta laulab tõtt, sest seal raiesmikul lesiminest mälestus jääb mulle veel kauaks meelde sama eredalt ja soojalt kui paistev kevadpäike ega vaju mineviku uttu, sest kui tihti sa ikka koged sellist ühtsust ja rahu inimeste ja looduse vahel nagu meil tookord. Kui rumm me klaasis poleks lõpuks lõppend, ega me siis poleks ka tagasi tulnudki:D Meie saabudes ilmusid tagasi ka mehed, kes olid kõigile korjanud kimbu sinililli ja mina nägin oma kurja väljanägemisega karvikust mehest maailma kõige nunnumat pilti, kui too hoiab sinilillekimbukest enda näo ligi ja ise naeratab mesimagusa õndsa naeratusega:D vat mis kevad inimestega teeb. Selgus, et teisele lõkkeplatsile minek on raskendatud, leppisime olemasolevaga, peagi oli olemas lõkkematerjal, peagi oli juba lõke süttinud, peagi valmisid esimesed vorstid ja meie Kaiega käisime kahekesi metsas nagu ka eelmine aasta Taevaskojas. Õhtuhämarus tõi endaga kaasa Moonika ja Tea ja Marta. Moonika oli tubli ja oli kodunt kaasa võtnud Erkkile sünnipäevakoogi ja kohvi, kook oli väga hea ja magus ja kohvi kange. Mul selline tunne, et järgmine aasta peaksin Erkkile lausa kaks kooki küpsetama, muidu ma käin täiega alla. Mulle meeldib väga külla minnes omatehtud söögikraami kaasa võtta, aga alati ei õnnestu ju aega leida. Ent ma loodan, et Erkki pikka viha ei pea ja loodetavasti on meil ees palju pidusid, millelel eelnevalt on minu pool töötav pagaritöökoda täies tööjõus ja peole minnes tuleb vaid riietelt jahu kloppida:D
Ahjaa, me isegi ju mängisime kuuma ja külma, peites ära sinepikastmega purki:P
ja nii me tähistasimegi Erkki sünnat tsoonis, keelutsoonis:D istusime lõkke ümber, vorstid ja saslõkid särisesid küpsetusrestil. Kõht oli täis ja tuju hea. Tea ja Marta istusid Erkki seljas, nemad ei istunud ümber lõkke:D neid vaadates jäi mulje nagu Erkki oleks mõni suureharuline puu, mille otsas on lastel hea turnida:P
Erkki peab oma sünnipäeva ilusaimal ajal, mil loodus jutustab meie muinasjutuvestjale oma kaunimat muinasjuttu peagi lõppevast talvest ja kõige uue tärkamisest.
Ainult ma ütlen seda, et olemasolevad autojuhid oleksid võinud eelnevalt Erkkiga kokku leppida umbkaudse aja, mil peaks asjad autodesse pakkima, et äraminek ei tuleks äkiliselt.
Tartusse jõudes meie õhtu jätkus UGs minu, Priidu, Erkki, Leino ja Maarikaga. Kõige varajasem lahkuja oli Leino. Enne kella kolme Leino veel helistas Erkkile ja ütles, et on ära kaotanud oma rahakoti. Asjade ärakoatamine ei ole üldse ju Leino moodi. Rahakotti ei paistnud kahjuks kuskil olevat, Erkki läks ka baaridaamile muret kurtma ja talle olevat kohe külge kleepinud Priidu sõnul väga kahtlase jutuga tüüp, kes olevat asja vastu suurt huvi tundnud ja kaastunnet avaldanud. Priidule ei andnud see mees terve õhtu vältel rahu, ta oli kindel, et on seda meest kuskil näinud, aga arvas, et ei saanud olla kasiino klient, sest siis ta teaks kindlalt öelda, et on tüüpi kasiinos kohanud. Lahkusime UGst mõnevõrra murelikuna. Järgmine päev helistasin Leinole, uurisin, mis ta rahakotist saanud on ja too teatas, et oli selle voodi alt leidnud koos suitsupakiga:D
Pühapäev oli idülliline, lugesin terve pärastlõuna ja õhtu Elo Tuglase päevikut. Mõelge, sel naisel olid ju kopsud haiged ja ta oli kopsupõletikus tihti ja 40 kraadise palavikuga ja oksendas öösiti ja ta mees ei jätnud ka siis oma harjumuspärast elu, kirjutas oma raamatuid ja käis oma seltskondlikel üritustel, sellal kui ta naine elu ja surma vahel kõõksus.

ja täna, uue nädala alguse puhul, ma tahaksin teid tervitada.
Meil on pidu keset metsa. Oleme võtnud oma parimad napsud ja oma lõbusamad peod pidanud ikka kuskil rabas või matkarajal:d mäletate me suvist retke Alam Pedjas, vihma sadas vaikselt ja Maarika pakkus tilliga keedetuid kartuleid ja õhk lõhnas värskelt:)

2010-04-16T14:10:00.005+03:00

Loen Elu Tuglase päevikut. Peen proua. Seltskonnas uute inimeste vastu oli äärmiselt tähelepanelik, mind ainult häiris, et talle jäi ette, kuidas oli ühel või teisel kõnepruuk. No ta kirjutas täpselt, kes rääkis tema arvates liiga ebaselgelt ja Elo ei jõudnud ära imestada, kuidas haritud inimesed ei hari oma kõneorganit. Kõneviisi ja maneeri üle on ju väga jõhker norida, sest tihtipeale see ju ei sõltu inimesest endast ja paraku juba on ilmas nii, et kõiki pole õnnistatud selge diktsiooni ja hea hääletämbriga. Muidu oli Elo elustiil väga mõnus, luges raamatuid kui masin, käis oma sõpradega tantsukursustel ja kõikvõimalikel muudel olengutel. Üle kõige ma armastasin Elot siis, kui ta kirjutas, et talle tuli tänaval vastu endine kooliõde, kes kurtis, et ta elu nii mõttetu olla, kuna pole lapsi ja siis Elo oli küsinud, et kas sul ajud on? Kui on, siis on ka mõte, kui pole ajusid, pole ka mõtet:P ja mainis, et armastab lapsi väga, aga ei taha uskuda, et need tema elu rohkem mõttekamaks teeksid. Absoluudselt! ma ise tunnen samuti, et kui ma kunagi lapse sünnitan, siis ainult ja ainult suurest armastusest,no minu partner peaks mind täitma sellise armastuse ja kindlustundega, et ma tean, et ma tahan temaga lapsi saada, mitte mingitel muudel põhjustel, et oleks keegi, kes täidaks mu tühja elu või et oleks keegi, kes oleks mulle vanaduses toeks või et laps on jäänud selleks ainsaks asjaks, mida elul oleks veel mulle pakkuda ja mida ma tahaksin elult veel saada. Häh. Julm on inimesi siia ilma tuua oma egoismi rahuldamiseks.
Homme on Erkki sünna. Polegi veel tegelikult otsustanud, mis kooki või keeksi ma talle küpsetan. Kingitus on kamba peale olemas, aga kokkamisideedest on pea tühi. Ma ei tunne enam pidudest täit rahuldust, kui ma pole midagi ise kaasa küpsetanud:)
Täna näen Priitu. Lähme kinno titaanide heitlust vaatama, kus pidi palju higiseid mehi olema. Ülejäänud seltskond on rokiklubis Metsatöllu uue plaadi esitlusel, aga mina otsustasin, et pigem tahaks rahulikult oma mehega õhtut nautida, kui kuulata bändi, mis niiväga pinget ei pakugi. Priitu nägin viimati alles esmaspäeval, oeh see neetud kevadine sessiaeg. Meil on nüüd selline väike traditsioon tekkinud, et esmasp pärastlõunati oleme Pirogovil, teeme pikniku ja võtame mõned õlled uue nädala alguse puhul. No tõsi, tegelikult Priit tegi kolmap õhtu ühe kiire üllatusvisiidi minu juurde, aga sellised korra nägemised ainult suurendavad minus igatsust. Samas on mul nüüd rohkem aega raamatute lugemiseks, aga õhtud kodus kuluvad alati kuidagi nii ära, et mul ei jää kunagi nii palju aega lugemiseks, kui ma ise tahaksin. Ma ju ei saa rahulikult voodis lesida ja lugeda, kui näiteks nõud on pesemata köögis või kui miskit muud kuskil ripakil on. Tavaliselt alati midagi on, mis segab. Kõige parem on lugeda just siis, kui kodu on korras ja ise olen pestud, kustud ja kammitud, aga see aeg jõuab reegline hilja õhtul kätte ja siis tuleb uni silma kiiremini kui ma tahaksin.
Kas ma olen rääkinud, et puhkuse ajal lugesingi läbi Baudolino? ilmselt mitte, siis teatangi nüüd uhkusega, et raamat läbi loetud:) Väga rikkalik ja lõpmata hulga elamusi pakkuv tekst, nii palju muljeid, mida on raske kokku võtta. Üle kõige meeldis mulle Eco variant püha Graali lugude tekkest. Lugege kindlasti. Säilitage kriitiline mõtlemine.

2010-04-12T08:11:00.007+03:00

Reedel olin Siki ja Kristinaga Signel külas. Tegin oma kohupiimakooki, ainult et munakollaseid pidin suhkruga kaks korda suhkruga vahustama. Esimesed munakollased ei läinud miskipärast vahtu, tuli selline pudrutaoline ollus. Miks vahest juhtub nii? munad ei tohtinuks vanad olla, karbil oli parim enne 12. 04. Kui samast karbist uued munad võtsin, vahustusid need veidike paremini. ema arvas, et munad peavad külmad olema, aga miks keeksiraamatus näiteks õpetatakse, et kõige paremini vahustatuvad toasoojad munad, et neid soovitatakse lausa 5 minutit soojas vees hoida. A kook küpses ahjus ilusti ja maitses kõigile suurepäraselt:) Õhtu endaga jäin ka väga rahule. Klubisse edasi ei läinud, sest hoidsin end laupäeva jaoks, sest laupäeval pidas Maarika enda pool pidu, eelmisel aastal, täpselt 10ndal aprillil kolis ta Eerikale ja nüüd oli esimene aastapäev tema kodus. Laupäevahommikul ärkasin juba 10 paiku, plaanis oli Maarikalegi küpsetada kakao ja banaanikeeks rosin sokolaadipisaratega, ent avastasin, et olin eile õhtul kõik oma munad ära raisanud ja kui oleksin poodi uute järgi jooksnud, ei oleks ma kella üheks Lõunakeskusesse jõudnud, sest keeks pidi ahjus küpsema 1 tund. Kuidagi imelik oli minna külla ilma koogita, see oligi üldse esimene üritus, kuhu ma ei võtnud kaasa isetehtud küpsetist, aga ma lootsin, et vast see, et ma aitan Maarikal poest asju tassida ja ettevalmistusi teha, kompenseerib mu koogi puudumise. Jõudsingi 13. 00 Lõunakasse, kandsin oma uusi saapaid,mis olin spetsiaalselt klubitamiseks ja pidutsemiseks ostnud, siuksed mustad ja seemisnahksed, mitte eriti kõrge kontsaga, aga kui oled eelnevalt terve aasta tanksaabastes ringi paterdanud, annab igasugune konts tunda:P ent kõigelõbusam oli meil Maarikaga siis, kui ostukraam oli kandekottidesse topitud ja kooserdasime oma kontsasaabastel Lõunakeskuse juurest üle põllu Eerikale, maapind oli kohati täiesti vesine ja lisaks olid meile me kandekottide tassimine üle jõu, nii me siis olime seal kuradi põllul ja kirusime vesist maad ja raskeid kotte ja nautisime samas sooja päikesepaistet ja linnulaulu ja tundsime end kui Lihtsa elu Sille ja Triin:P oi kui õnnis tunne oli lõpuks korterisse jõuda:)
Maarikal oli kavas kokteiliõhtu, olime varunud selleks rummi ja gini. Ent Priit tõi ikkagi õlled kaasa:D
Avastasin enda jaoks Elo Tuglase päeviku, mis oli kirjutatud aastatel 1928 - 1941, see köitis mind niivõrd, et oleksin heameelega end nurka kerra tõmmanud ja päevikusse süvenenud. Ent mõtlesin, et külas olles peab ikka ju sotsialiseeruma, küll homme õhtu on aega omaette raamatuga peesitada. A kuidagimoodi pidu ei läinud minu jaoks käima, mulle tehti perenaise poolt lahjasid rummikokteile, sest eks Maarika isegi nägi, kuidas ma Rauli pool pärast oma uhket viinavõtmist järgmisel päeval näost valge olin ja oksendasin:P Samas ma olen tänulik, et mind niimoodi hoitakse ja püütakse iseenda eest kaitsta:) Ent lõpuks Raul tegi mulle õhtul hilja ühe kangema koksi, aga see ei läinud enam alla, mingi aeg tahtsin oma Saku kulda, aga sedagi suutsin juua vaid paar lonksu. Muidu mängiti Igorit ja Monopoli, aga üldiselt mulle säärased kaardi ja lauamängud ei meeldi, ma oleksin tahtnud lihtsalt olevikku nautida ja sotsialiseeruda, aga ma olin rohkem omades mõtetes kui oleksin tahtnud. Õhtupimeduse varjus liikusime Plink Plonki Kosmikuid ja Singer Vingerit kuulama. Meie matk kesklinna kestis umbes tund ja kohalejõudes olid mu jalad läbi, mis läbi, ent sellepoolest nägin okei välja oma tuunikaga, mis jakiga kandes nägi eemalt välja kui lühikene seelik ja Priit teatas, et mind on äge vaadata, et ma nagu mimmu olla:D Olin Plongis esimest korda, klubisse jõudes ilmusid kohe Kosmikud lavale ja mina leidsin end lava ees näppu viskamas, Erkki, Anna Liisa, Leino, Moonika ja Maarika olid kõik tagapool, ainult Raul viskas näppu koos minuga:D Mu jalad valutasid päris korralikult ja see rikkus mu jaoks pool kontserdimõnu ära, sest ma ei saanud nii vabalt tantsida kui oleksin tahtnud, nii ma siis lihtsalt toetusin mingi posti najale ja kuulasin ja vaatasin oma kalleid Kosmiku mehi. Ma olen nüüd vist juba kolmandat aastat käinud igal Kosmikute kontserdil Tartus ja kui ma neid viimane kord jälgisin, avastasin, et need mehed on lava peal kogu aeg ühesugused. Ikka ühed samad viisijupid ja üks sama miimika. Ainult naised, kes neil pärast kontserti käevangus ripuvad, on olnud erinevad:D A jah, Kosmikud ei paku üllatusi, vaid stabiilsust.
Singer Vingeri ajal istusime Leinoga suure trükimasina peal ja kõlgutasime jalgu ja kuna ma bändi ei näinud, siis ma vaatasin rahvast ja mida rohkem rahvast ma vaatasin, seda enam halvemini ma end seal klubis tundsin, sest ma ei näinud mitte ühtegi isiksust, ainult joogine hall mass, kuhu ma miskipärast ei suutnud sulanduda ja tundsin end kui võõrkeha. No seal olid kõrgetel tikkontsatel ja miniseelikutes mimmud ja suured kiilakad mehed ja olemasolevad karvikud näisid ka pigem pseudokarvikutena, sellised õllesed ja jauravad ja nad lihtsalt ei olnud sellised nagu on ehtsad karvikud rokiklubis. Isegi kaklus oli suht meie jalge ees ja ühel hetkel oli kõik nähtu ja toimuv mulle niivõrd vastu, et põgenesime Leinoga õue värske õhu kätte. Leino jagas mu tülgastust. Igatsesin oma kallist rokiklubi, kus kõik ekstreemse välimusega karvased ja sulelised on nii omad. Ma olen rokiklubi tüdruk. Ihust ja hingest, nüüd ja igavesti. Signe ja Siki ja Kristinaga võin Maasikas käia kord kuus tantsimas, aga minu parimad peod on alati olnud rokiklubis. Aamen!
Peagi liitus meiega mu kallis Priit, kes tuli õnnelikuna linnast, purjus ja burks näpu vahel, teine olla hea õhtu veetnud ja Pirol punkaritega sõbrustanud. Talle ei paku Kosmikud ammu enam pinget ja eile ma mõistsin esimest korda, miks.
Pärast kontserti ilmusid kõik mu ülejäänud kullakesed õue, tegime viimase õlleringi ja kolme ajal öösel väljas istudes ja Priidu õlut ära juues ja vist esimest korda tundsin, et talveööd on möödas ja suvi oma pikkade välipidudega on ees. Juhhuu!
Kui me Maarika pool olime, kas me üldse tema ja ta iseseisvuse jätku terviseks klaasi tõstsime?

2010-03-23T13:25:00.002+02:00

Ma homsest puhkusele ja 5 aprill jälle tagasi ja jälle raali ees kahh. Puhkuse ajal teen asja siia ja sinna, lõpuks ometi saab jälle rokika esimesel korrusel olevikku nautida. kavas on ka Umberto Eco Baudolino läbi lugeda, minu raamatulugemine on kestnud küll vähemalt sama kaua nagu Baudolino rännak preester Johannese kuningriiki. Ent mulle ei meeldigi lühiajalised naudingud ja unistused.
Kevade vastuvõtmisest niipalju, et karm oli. Raul valas kirsiviina pitsidesse ja pani kõik ilusti lauale ja mul tekkis neid tühjendades hasart, äge oli öelda põhjani ja siis neid tilgatumaks kummutada.

2010-03-10T11:25:00.017+02:00

Eelmine nädal oli sündmustetihe ja mõtlesin, et kirjutan kõigest toimuvast siis, kui olen saanud elamusi veidikene seedida. Teisipäeval kamandas mind isa Sadamateatrisse meie sugulase Erki viisistatud kontserdile, kus Erki Kalevi kammerkoori liikmed laulsid Erki juhatusel Contra loodud tekste. Esitus oli kõike muud kui tavapärane, laval olid ufod, Pipi Pikksukk, ulguv koer Šarik ja hiigelsuured noad kahvlid, mis kergendasid eestlaste omavahelist õgimist. Liivi säras Pipi Pikksukana, viisid olid kaasahaaravad, ent Contra tekstid koputasid eestlaste südametunnistusele ja nähtu ja kuuldu põhjal ma jäin mõtisklema, et kui eestlased ennast surnuks ei rüga, siis nad söövad teineteise lihtsalt ära. Kontserdile läksin väsinuna ja närvilisena, ent kohapeal sain elamuse osaliseks, mis argipäeva rutiinist välja raputas ja pärast olin endaga nii rahul ja isale tänulik, et ta mul kratist kinni võttis ja Sadamateatrisse tassis.
Kolmapäevaõhtu tõi kokku pea kõik mu kullakesed, Kaie pool sõime kiluvõileibu, jõime veini ja mina pakkusin kodus küpsetatud sokolaadikeeksi, selle võtsimegi veel kinno kaasa ja läksime kõik vaatama Lumekuningannat. muuseas, üks vigade parandus, Lumekuninganna ei kutsunud Jasperit enda poole, too tuli esimesel korral naisega ise kaasa, sest nad olid suudlenud. Armastus võib olla tappev, aga kui mõlemad osapooled on koos omal vabal tahtel, järgides omi instinkte ja kirgi, mis viivadki neid aina teineteisele lähemale, siis on ka kõige raskema saatuse koorem neile sulgkerge kanda ja nad järgnevad üksteisele kasvõi surma nagu filmikangelastega juhtuski. jasper ju püüdis sulata naise jäiseks külmunud hingeelu, aga ilmselt oli naise surmahirm suurem kui elutahe ja see haaras neid mõlemaid kaasa, aga Jasper tõesti jäigi talle toeks, ka surmas. Ahh:) Pärast filmi olime tagasi Kaie pool ja Erkki loopis meid kõrsikutega ja tegime võistluse, kes sai suuga neid kõige rohkem kinni püüda:P mina muidugi kaotasin.
Neljapäeval oli Maaülikooli aulas Roheliste filmiõhtu ja näidati seda. Eriti karm klipp oli Aafrika naistest, kes elasid naftast reostatud jõe kaldail ja olude sunnil püüdsid jõest kalu ja pesid neid naftast puhtaks OMOga:P ja see naine, kes rääkis oma OMOga pestud kaladest, õppis arstiks, et pakkuda kohalikele tasemel meditsiiniabi. ta saigi lõpuks oma paberid kätte ja oli õnnelik. Pärast sääraseid filme ma alati hindan rohkem oma elukeskkonda.
Reedeõhtu olin vaguralt kodus ja taastasin unevõla ja laupäeval käisin Maarikaga rokiklubis naistepäeva eripeol, kus saime Taavi Leppiku & Co striptiisi osaliseks, mehed olid korsettides ja puha ja naised toppisid neile sularaha kõikvõimalikesse mõeldavatesse ja mõeldamatutesse kohtadesse.
Sel nädalal on ETV2hes eelmise aasta Maailmafilmi festivali dokumentaalfilmide õhtud esmaspäevast reedeni ja mul on plaanis püsida kodus teleka ees. Esmaspäeval oligi minu üks lemmikfilme eelmise aasta Maailmafilmilt, Kell pool neli, Lõuna- ukrainlaste kogukonnast nende pisikeses mägikülas. Niivõrd lihtsad ja siirad ja oma kodukohale truud inimesed.
Kolmapäeval läksime Erkkiga kinno, sest oli 35 eegu päev ja vaatasme seda. Üllatusin meeldivalt ja pärast olin filmivalikuga täiega rahul, sest vaadake, mul tekkis hingesugulus Steven Russeliga, sest kui ma juba kord armastan, siis teen oma armastatu nimel kõike kui vaja. Seega mul oli lihtsalt hea vaadata, et minusuguseid nahast välja pugejaid on veel :D pärast filmi üritasin Erkkit veenda, et kui me nüüd oleme juba geikomöödiat näinud, võime samuti minna vaatama Coco enne chaneli, sest järgmine kord valin niigi mina filmi, a Erks pold ikkagi nõus ja pärast kino väitis ta veel, et mina olla pirts, kuna nii raske olla filme valida, mida saaks koos vaadata. hhah.
Täna tulevad mul külalised Maailmafilmifestivali filme vaatama ja minuküpsetatud kooke sööma, laupäeval lähme Rauli ja Moonika juurde, linnast välja Varale, teeme lõket ja võtame kevadet vastu. Alles see oli, kui ma Maarika ja Erkkiga tähistasin Toomel pidulikult talve algust.

2010-03-09T09:13:00.002+02:00

Teate, mis oli äge kink naistepäevaks? Mitte mingit vars, vaid Hard Rock laagri pilet ja T särk:) Õhtut täiustas ka kalli teise brainlessi tehtud kook.
Mäletan, kuidas eelmine aasta mulle roosiga akna alla tuldi ja ma olin siis nii õnnelik.
Ma olin eile ka õnnelik.
Õhtutel jalutades ma olen tundud kevade lõhna õhus.

2010-03-01T09:21:00.003+02:00

Mu nädalavahetused mööduvad kookide küpsetamise ja külaliste vastuvõtmise tähe all.
Pühapäeval jõudsin isegi kinno seda vaatama. Uhh. Olin ilma teise brainlessita kinos ja nii mul polnudki kellegi õla taha peitu pugeda ja seega vahetevahel panin käe näo ette ja piilusin sõrmede vahelt:P Erkki ja Leino istusid ükskõikselt ja üritasid mind veenda, et see ainult film olla:P eino, muidugi oli film, aga teate ju mind, mina ei oska filme distantsilt vaadata, vaid elan mõne tegelase rolli ja nutan ja naeran koos temaga ning pärast kinoseanssi olen energiast tühi ja otsekui puuga pähe saand ja reaalsusesse naasmiseks läheb natuke aega. Seekordne seiklus oli painajalik, iga nurga taga oli midagi ootamatut, mis loo käigu teiseks pööras ja pinget ja ebamugavust juurde lisas. Leino pärast ütles, et tegelikult oli kogu loos nii palju nüansse ja detaile, mis vihjasid lõpplahendusele. Mõtlesin, et kui ma nüüd lõppu tean, kas mul oleks mõtet veelgi teist korda seda vaatama minna, et kas ma leiaksin need vihjavad detailid üles, aga teisalt on see üks kurb lugu kurbadest inimestest ja ma vist ikkagi ei tahaks toda nukrat teekonda uuesti läbi käia.
a soovitan vaatama minna ja just nii, kui taustauuringut pole tehtud. Üllatusmomente jagub.
Pärast filmi tulid Sven ja Kaie ja Leino minu juurde minu laupäeval tehtud kohupiimakooki sööma ja küpsetasime kala ja jõime veini ja õhtupoole ilmus Priitki välja ja nädalavahetus jõudis oma harmoonilise lõpuni.
Ent teate, mis päev täna on? Täpselt aasta tagasi läksime Priiduga esimest korda kahekesi välja. Priit kutsus Mokasse kohvile ja siis mina vaatasin üllatunult, kuidas teine endale õllet tellib, jäin viisakusest kohvile truuks ja pärast läksin samuti õllele üle:d Tutvusime oma praeguse lemmikõluga, Special Rediga ja kui Moka suleti, liikusime UGsse ja tollest õhtust sai alguse üks imeline aasta ja tänagi lähme Mokasse nostalgitsema ja Specialit rüüpama:D
Onkoloogiakliinikus olen ka nüüd töötanud täpselt aasta. Ma olen nii rahul. hehe jah, kuidas tookord läks, et nii Priit kui ka uus töökoht tulid mu ellu ühel ja samal ajal. Ma armastan oma tööd ja armastan oma meest. Et te teaksite:D Kullakesi ka.

2010-02-25T12:14:00.000+02:00

Kirjutan ihust ja hingest sellise suure pika jutu ja siis tuleb Dan ja teatab, et ah, ega ma nii väga täpselt su blogi ka ei loe, mis sa seal kirjutad, elust ja suhetest:P

2010-02-23T09:35:00.012+02:00

Laupäeval korraldasin uue soolaleiva. Ostlema jõudsin muidugi palju hiljem, kui olin plaaninud. Ideaalis oleksin pidanud olema enne 12 kalahallis kala hankimas, tegelikkuses olin kell kolm Eedenis ja kuueks olid kutsutud külalised:P Eedenis pakutav lõhe erilist entusiasmi ei tekitanud, vantsisin üle silla Rimisse, sest sealse kalavalikuga olen alati rahule jäänud ega jõudnud ära kiruda, miks ma kohe Rimisse asja ei teinud. Olles varustatud paarikilose forelliga läksin veiniriiulite veinivalikuga tutvuma. Mõtlesin endamisi, et kas osta mitu väiksemat pudelit valget veini või 3 liitrine kanister, lõpuks otsustasin kanistri kasuks ja olin täiesti veendunud, et kainstris olevast veinist jätkub hommikuni:P ja kui olin oma ostukärusse ka veinipokaalid lisanud, olingi omadega valmis ja oma kahe roosa käega kotte tassides ausalt öeldes natuke kirusin kallist teist Brainlessi, kes tegeles reedeõhtuse pohmaka jääknähtude likvideerimisega ja Erkki Love Machini, mis oli omadega õhtul, sest ideaalis oleksin ma ju muidugi tahtnud, et keegi mu suurtest ja tugevatest meestest oleks appi tulnud pärast ostlemist, aga teisalt mõtlesin, et see on ju siiski minu pidu ja mina söödan ja joodan ja lõbustan oma külalisi ja seega peaksin peo eest algusest lõpuni vastutama ise ja ausalt öeldes tuli päris uhke tunne südamesse ja tassisin, mis ma tassisin, lausa käed olid villis, aga selle eest ma tegelesin oma asjadega ise.
Koju jõudes tegin keeksitagina valmis nagu niuhti, keeks ahju, siis tormasin uuesti poodi kartulite ja mahla järgi, tagasi jõudes oli keeks valmis, ahjust välja jahtuma, siis kala ahju, mopiga pühkisin põrandad üle ja puhastasin esikuvaiba, vahetasin riided, koorisin kartulid ja panin keema ja tegin elutoa korda ja kella kuueks olingi omadega valmis ja miskit ei kõrbenud ära ega keenud üle, uhh. Ahjaa, olin ju raudkindel, et mu 3 liitrist veinist on terve maa ja ilm, aga arvake, kas Kaie ja Erkki läksid pärast 9 õhtul uue veini järgi:D oh te mu kallid kõrid:)
Muidu jah oli äge nädalavahetus. Reedel pidas Priit oma sünnipäeva Suudlevate Tudengite viskitoas, kingituste hulgas oli ka kast kiirnuudleid, käisime nendega hiljem linnas ringi ja keset talveööd otsisime Pirogovis suve.
Ma hirmsasti kaifin oma majapidamist ja askeldamist ja näiteks kööki tarvilike asjade ostmist. Märtsikuus tulevad blender, õhukesed valge veini klaasid, viinapitsid, presskohvikann ja mõned lõikelauad, siis peaksingi oma köögiga rahule jääma.
Mul on ju tellitud aastast 2007 ajakiri Oma Maitse, praegu on eriti hinnalised paari aasta vanused artiklid, kus jagatakse tarkuseterasid ja soovitusi veiniklaaside, ahjupuhastusvahendite, lõikelaudade ja heade köögipottide kohta. Lisaks mulle meeldib ajakirju läbi sirvida, et välja valida mõni uus retsept külaliste kostitamiseks. Kõige toredam ongi kogu asja juures see, et otsustajaks olen mina ise. Vanematega elades tegeles ju kogu majapidamisega ema, kes mu arvamust eriti ei küsinud, pigem ta ütles mulle, mida ma tegema pean ja seetõttu ma siiani ei kannata, kui keegi niimoodi resoluutselt midagi käseb või tahab paika panna...eks meil Mannaga sellepärast ka lahkhelisid kippus olema,et temas lõi välja tema oma ema, kes oli samuti kamandaja, ja mina tahtsin lihtsalt iseenda seaduste järgi elada. Mul on nii hea meel, et ma omas kodus olen enda ainus seadus, iseenda peremees. Jätku leiba, juustu ja veini või nagu meie valentinipäevatoost Leino ja Erkkiga kõlas, et jätkuks kõik hea, mis praegu meil on. Aamen!

2010-02-16T09:33:00.005+02:00

Reedel oli mul suur kolimine, tõin vanematekodust ära oma voodi, Erkki ja Priit lammutasid selle osadeks, laadisid lahtivõetud voodiraami ja madratsi autusse ja minu pool pandi voodi hiljem kokku nigu niuhti:P ja Priiduga tõstsime minu endise magamisaseme elutuppa ja tõime elutoast minu tuppa klaasustega kapi ja pärast pakkusin meestele seenesalatit riisi ja peekoniga ja õllet kõrvale ja pidasime köögis pidu. tegelikult oli juba ammu plaan, et peaks elutoa kasutusele võtma külaliste vastuvõtuks, sest köögis kostab ülemiste naabrite elutegevus hästi läbi, aga ometigi, kui külalised tulevad, siis kõik istuvad alati köögis:P elutuba jääb nagu liiga suureks ja kõledaks, aga köök on parajalt kompaktne ja õdus ja soe ja ligitõmbav.
Laupäeval oli meil Priiduga aastapäev. meie esimene aastapäev. Südames oli siuke sõnulseletamatu eriline tunne:) Käisime kinos Huntmeest vaatamas, premeerisime end lemmikpelmeenide ja lemmik piparmündi sokolaadi jäätisega ja nautisime õlut UGs ja kulgesime rahumeelses üksmeeles.
Pühapäev tõi sõbrapäeva ja ma lihtsalt pean teiega jagama oma kõige nunnumat sõbrapäevamessi, mille sain Maarikalt, kes ütles, et olgu ma edasi meie sõprusringkonna särav soe pesamuna:D
Õhtu veetsin Erkki ja Leinoga, premeerisime end sampusega ja küpsetasin valge sokolaadi ja maasika keeksi.
Eilneöö tõi ootamatult minu poole Kaie:D
Ah, ma olen eluga rahul. Mulle meeldib oma kodus külalisi vastu võtta. See nädal toob kaasa Priidu sünnipäeva ja laupäeval pean pidu, et tähistada oma täielikku iseseisvat elamist, otsustasime, et teeme stiilika, et külalised olgu üleni valges, pakun valget veini ja valget kala ja mõtleme valgeid mõtteid.
Täna on vastlapäev. Pikka vastlaliugu teile.

2010-02-12T14:51:00.002+02:00

Ise elan hästi. Nädalavahetusel on Brainlessidel esimene aastapäev:)

Priidule.

musi, aitähh:)

2010-02-12T14:09:00.004+02:00

Nädala filmikavasse mahtusid ära Langoljeerid ja Dracula. Viimase kohta teatas Priit, et pole seda kaua aega näinud ja võiks üle vaadata, mina alguses turtsusin ega tundnud mingit ülevaatamise vajadust, ent pärast pidin oma sõnu sööma:P ma ei oska öelda, mis ajal ma võisin Draculat esimest korda näha, aga ju ma pidin siis õige noor olema, sest tollest esmasest vaatamisest ma ei mäletanud suurt midagi. Nüüd aga olen ma ülimalt rahul eileõhtuse filmivalikuga ja hommikul tööle sõites aina õhkasin ja hõljusin pilvedes, sest et Bram Stokeri Dracula on ju nii mõjusa atmosfääriga lugu armastuse äratundmisest. Iseenda olemuse äratundmisest ja oma saatuse äratundmisest ja selle omaks võtmisest nii heas kui kurjas. Dracula loo kangelased kohtusid siis seekord kurjas, aga nende algne olemus ei pärinenud ju kurjast, vaid nad olid kurjusesse langenud välistegurite mõjul, puhta armastuse ülev tunne teineteise vastu oli säilinud neis mõlemais, taaskohtudes see tõusis fööniksina tuhast ja viis nad lõpuks kauaoodatud rahusadamasse.

2010-02-03T13:16:00.002+02:00

halasin siin ükspäev, et jäin oma lemmiksöögist ilma. Nüüd ma enam ei hala, sest sain selle jälle tagasi:D läksin siis tänagi hommikul sööma ja nägin menüüs oma nuudli broileriooga ja uurisin, et kas seal on nüüd jälle oad ja krevetid:p öeldi et ei ole ja et eelmine kord eksis kas kokk või nemad panid toidule vale nime, oleks pidanud olema nuudli broileriroog ubade ja krevettidega ja tõsi, neil on selline asi menüüs täiesti olemas. niiet täna ma sain süüa oma lemmik toitu tavapärase hinna eest tavapärases koguses ja alustasin päeva täis kõhu ja hea tujuga:D

2010-02-01T09:31:00.003+02:00

Minu uus aasta algas 31. 01. 2010, Manna kolis välja ja mina elan nüüdsest ametlikult üksi:) eileõhtul, kui korter Manna asjadest tühi oli, oli alguses ka endal tühi tunne, justkui ei osanudki midagi peale hakata, ent tasapisi hakkasin toimetama ja lõpuks saingi end käima ja kell 9 õhtul pesin põrandaid ja siis oli siuke tuhin sees, et kutsuks kohe praegu külalised ja teeks peo:P
Põletasin küünlaid ja õhutasin tuba ja hoopis teine tunne oli sees, et kas see ongi siis nüüd minu pesa? Pean veel askeldama seal, toon oma vanemate kodust enda voodi ja kummuti ära ja vahetan ilmselt ka tapeedigi ja akna ette muretsen pimendava ruloo. Selle kõigega tegelen veebruari teisel nädalal ja kui olen end lõplikult sisse seadnud, siis teen peo. wohoo!
Muidu nädalavahetus oli ülikõva:) Teate, kellel kõige parem mees on? Otse loomulikult, mul:D

2010-01-29T09:59:00.002+02:00

Lisaks olen vaimustuses eilsest päevast, käisin Maarika ja Erkkiga Nooruse galeriis Ülo Valgi loengul. Väike tagasiränne aega, kui inimeste elu kulges päikesetõusust päikeseloojanguni ja videviku saabudes koguneti tule ümber jutte vestma. Ja oli ka vahelduseks hea olla teistsuguses keskkonnas teistsuguses seltskonnas, tööl on ju päevast päeva samalaadsed probleemid...

Õhtul kodus lugesin lõpule Dan Simmonsi Hyperioni. Ma varem polegi fantasyt lugenud, Hyperioni suutis kaela määrida Priit, kelle lemmikumaid raamatuid see olla. Algus oli raske, tekstis on palju võõrsõnu ja arusaamatuid mõisteid. Ent kui jõuan palverändurite lugude jutustamiseni, siis kulgeb lugemine üllatavalt kiirelt, sest inimeste jutustustele on alati kerge kaasa elada, on ju tunded ja mured alati olnud universaalsed, vahet pole, kas neist jutustavad siis vana maa või tundmatu kosmose elanikud.
Kui Maa elanikud süüdistavad oma hädades jumalat ja teevad tema juurde jõudmiseks palverännakuid, et leida vastuseid oma küsimustele, siis kosmose elanikud on teel Veristaja juurde, igaüks kannab endas kaasas oma minevikku, oma küsimust, mille kohta kõik arvasid, et nad ei räägi sellest kunagi kellegile, ent rännak on pikk ja pikkade õhtute sisustamiseks iga palverändur pajatabki oma loo. Külmaks ei jäta mitte ükski lugu ja viimane jutustus näitab tervet ettevõtmist hoopis teises valguses. Atmosfäär on melanhoolne, õhus on huku maik ja kõikidest ränduritest on kahju ja tahaks aina, et nad jõuaksid oma rahusadamasse. Nüüd seda sissekannet kirjutades meenub Kivirähu "Mees kes teadis ussisõnu" ja sealse ühe viimase pealtüki algus lausega, et me alustame võistlust, mille me kaotame niikuinii.
Ma paneksin küll Hyperioni oma raamaturiiulile ja tõenäoliselt loen ka teisegi osa, sest ma tahan teda, mis neist kõigist edasi saab ja kas imikuks muutunud Rachel jääb ellu.
Priidule aitähh hea lugemissoovituse eest:) 2010 aasta esimene raamat, juhhuu.

2010-01-28T10:00:00.003+02:00

A üldiselt elan hästi, eileõhtu vaatasime Priiduga The shiningut. Minu jaoks oli kõige muljetavaldavam näitleja seal filmis Jack Nicholson, ta oli salapärane, kurjakuulutav, õela naeratusega hullunud karismaatiline kirjanik, kes suhtles vaimudega talveks mahajäetud hotellis, mida ta oli siis oma perega hooldama tulnud 5 kuuks. Danny Lloyd oli kirjaniku poeg, ta oli tundlik laps, kes nägi sündmusi minevikus ja tulevikus, see väike poiss pidi talvel elama hotellis, mis talle absoluudselt ei meeldinud, lisaks seal hakkasid toimuma sündmused, mida ta ei mõistnud ja mida keegi talle lahti ei seletanud, vaid mis ajasid tal juuksed hirmust püsti. Shelley Duvall oli kirjaniku abikaasa, kes lõpuks käis suure pesapallikurikaga mööda hotelli ringi ja kaitses oma poega ja ennast oma psühhost mehe eest. Temagi tundis end üksikuna, ei mingeid sõbrannasid ega poeskäike, mees oli tujukas loomeinimene, kes veetis enamuse päevast üksinda ega tundnud suhtlemisest puudust. Nad olid niigi isolatsioonis ju, tsivilisatsioonist ära lõigatuna, ja lisaks tekkisid neil ka omavahelised kommunikatsiooniprobleemid, see on see kooseluke loomeinimesega.
Filmis õhkub üksindust, hirmu, paanikat, meeleheidet. Hetkeks meenub Antikristus, sealgi olid ju tegelased isolatsioonis keset ürgset loodust, kus inimeste emotsioonid võtsid nende ja nende mõistuse üle võimu.
Soovitan soojalt. Juba Nicholsoni rollimäng on vaatamist väärt. Hakka või uskuma:)

2010-01-27T09:34:00.003+02:00

Tööl käin ma kohvikus hommikusöögil ja lõunal ja juba oma kliinikumi algusaastatest saadik, alates 2006 vm, on mul lemmiktoiduks olnud nuudli broileriroog. Väikesteks lõigatud nuudlid, kanatükid, porgandi ja ilmselt ka kaalikalaastud ning ohtralt peterselli. Suur praetaldrikutäis oli 18 eeku ja tavaliselt hommikul süües jäi portsjonist niipalju alles, et jätkus ka lõunaks ja õige varasel ajal müüdi seda ka veel poole portsjoni kaupa, aga okei. Teate, mis eile hommikul juhtus. Lähen siis sööma ja näen menüüs oma kallist nuudlirooga ja rõõmustan juba. Ent lähemal vaatlusel sain hämmingu osaliseks. Hind oli tõusnud 26 eegule ja nagu hiljem selgus, panid nad toidu väiksele supitaldrikule, et siis kogust oli vähendatud poole võrra ja lisaks oli keegi tark inimene täiustanud nuudlirooga ubade ja krevettidega ja üldse mitte mingit peterselli. Kõhtu ma nii täis ei saanud nagu vanasti ja olin enda peale vihane, et miks ma kaerahelbepudru kasuks ei otsustanud. Oeh. See nuudli broileriroog oli varem üks, mille peale sain alati kindel olla ja tavaliselt seda müüdi ikka kolmapäeviti, ent juba eelmise aasta sügisel panin tähele, et mu lemmiktoitu on harvem menüüs, nii üle nädala või nii, aga ehkki seda pakuti harva, sain pakutavale taldrikutäiele ikkagi kindel olla ja kõhu mõnusalt täis süüa.
Oeh, ma vihkan selliseid muudatusi.

2010-01-20T11:30:00.003+02:00

Eile oli mul siuk päev, mis algas nii, et hommikul selgus, et kliiniku ühispanga sularahaautomaat on suletud, mis tähendas, et ma jäin hommikusöögist ilma, kuna kohvikus kaardimakse võimalus puudub ja tööl olid kõik närvilised ja pärast tööd jäin muidugi bussidest maha linnas ja kui lõpuks koju jõudsin, siis trepikojas kolmandal korrusel olles kukkusid mul võtmed käest ja otse loomulikult keldrikorrusele, kus on vihmaveetorud ja seal all põrandal on üks väikene auk, mis polnud õnneks eriti sügav, aga just sinna nad maandusid ja tavavalguses neid näha polnud ja selleks ma pidin priidu kutsuma taskulambiga ja üldeüldse on mul täna peavalu, sest eile õhtul julgesin lahendada ühe õlle.

2010-01-16T17:22:00.002+02:00

Ema ja isa hankisid endale uue suusavarustuse ja ema suusad õnnistasin sisse hoopis mina ja nii ma siis täna läksin Ihastesse sealseid suusaradu avastama. Ukerdasin metsaradadel ja palju aega läks ka härmatise imetlemisele, loodus oleks justkui tärgeldatud ja kõikvõimalikud kõrred ja puhmad ja põõsad, rääkimata puudest olid kaetud paksu lumekoorikuga ja nähtu meenutas justkui pitsimustrit hallika taeva taustal. Mulle meeldis, et suhteliselt vähe inimesi oli, ma ei jäänud kellegile jalgu ja rajad lumise tardunud vaikuses oleva metsasalu all olid kuidagi salapärased. Eelmisel aastal laenutasin suusad ja käisin Tähtveres, laululava juures olevatel radadel, ent seal oli kümneid muid inimesi ja asi polnud nagu nii põnev kui nüüd.
Reedel käisin emaga Auras tema sünnipäeva tähistamas, saunatasime ja sulistasime ja edasine õhtu möödus Rokiklubis Wunda-mendi 20nenda aasta juubelikontserdil. Äge oli:)

2010-01-11T12:47:00.002+02:00

üx kild reedeõhtast kah, te ju teate Lovecrafti lugu "Rotid müüri taga". Mõtlesime sellele tänapäevasema versiooni, elust enesest, nimelt "Hiired valamukapi taga".
Mul elavad nad valamukapis ja selle seinte taga. Õigemini nad käivad valamukapis söömas. oktoobrikuus avastasin esimesed totud õnneks kuivast solgiämbrist, viin nad õue.

2010-01-11T10:36:00.002+02:00

Mul on kahju inimestest, kes pole kunagi näinud jaanuarikuu hommiku päikesetõusu ja tõusva päikese kiirte mängu härmatisega kaetud puudel.
Sel nädalal on plaan rappa minna ja teha üks talvine retk näiteks Meenikunnos ja tõsta toost talve terviseks.

2010-01-08T09:55:00.002+02:00

Viimasel ajal ma olen hakanud lund lausa armastama, ta on ju mahasadades nii pehme, kohev, sätendav ja eriti kui tillukesed lumehelbed hõljuvad õhus ja helgivad tumeda talvetaeva taustal. Vana aasta õhtul oli ilm eriti ilus, lumi säras ja pisikesed lumehelbed tantsisid taeva ja maa vahel.
Eilegi käisime härraga jalutamas Annelinnas ja avastasime jalajälgedest puutumatud säravaid lumevälju. Silm puhkas.

2009-12-25T23:45:00.001+02:00

Seal Georg Otsa filmis oli ju kolhoos Uus elu.
mõelge, kui ta oleks olnud Uus õlu.))

ent ma mõtlesin ka ühe kolhoosinime välja, täiesti asjalik, muidugi inglise keeles, ent selle eest temaatiline, Special Red.
njämm.

Mul külmkapis on Alexander, mitte curu isiklikult, vaid õlle.

2009-12-25T23:09:00.002+02:00

Lugesin oma eelmist posti ja selle sissekande peale tsiteerin klassikuid:

"aga sellistel puhkudel lastakse vaadist head ja paremat või nagu vanasti öeldi: juhhei, keskpõrandale kokku!"

Umberto Eco"Baudolino" lk 165.

2009-12-25T21:39:00.002+02:00

see oli kolmapäeva õhtul, kui ma läbi lumesaju tulin kodu poole. kuna lumi sadas otse vastu nägu, olin sunnitud maha vaatama ja mida enam ma kõndisin, seda enam ma märkasin kuivõrd pehme ja kohev ja valge on äsja mahasadanud lumi. korraga tuli nii hea tunne kontidesse, rõõmustasin äsjaalanud puhkuse üle, rõõmustasin tõsiasja pärast, et mul ei ole vähki ja et mu ühelgi kullakesel pole mingit tõsist haigust, et mul on kõik jõulukingid olemas ja et mul on maailma usaldusväärseim mees. nii ma siis sumpasin õnnelikult lumes ja hüppasin lumme ning mängisin iseendaga lumesõda, et meelde tuletada, et lumi on tegelikult külm ja märg, aga kui ma lund paljaste kätega pihku võtsin, muutusid hiljem käedki soojaks ja koju jõudes olin õnnelik, et jaladki jäid kuivaks ja nii ma siis rõõmustasin oma alpide üle ja et varsti tuleb priit külla. jai!lumi!jõulud!talv!armastus! ja see kõik on mu elus olemas!

ja praegu on mul seda teksti eriti hea kirjutada, sest äsja lahenes üks arusaamatus minu ja mu kõige kallima kullakese vahel. need on tõe´poolest ilusad jõulud!:)

2009-12-23T13:22:00.002+02:00

Eilegi sai aega veedetud Tähtveres ja ma kelgutasin ja enam polnud üldse jube ja pärast mõnulesime Illegaardis ja pärast olin Priiduga ja vaatasime Eesti esimest värvifilmi" Valgus Koortis" ja Priit heietas, kuidas selle filmi saatel on hea viskit rüübata kohe siis,kui Stalini pilt kaadrisse ilmub ja nii siis oligi, et Priit lahendas oma viskit Stalinit nähes ja mina elasin metsavendadele kaasa.

Tänasest mul algab puhkus kuni 4nda jaanuarini.

Rahulikke ja südantsoojendavaid pühi kõikidele ja meeleolukat aastavahetust:)

2009-12-22T09:42:00.004+02:00

Talv algas eile sampusepudeli avamisega Toomel ja Maarika hüppas ja kargas ja karjus: "Talv, talv, talv". Talveliuigusid lasime ka suurte kilede peal, mida Erkki oli kaasa tassinud. Kelgutamisega alustasid muidugi Erkki ja Maarika, minul tuli selline kramp sisse, et endalgi oli veider, aga ma tõesti lihtsalt ei saanud, kohe mitte kuidagi. Kusjuures kummaline, sest Norras meeldis mulle kelgutada väga ja seal ma snowtuubisin ka ja isegi selg ees ja see oli tõeline adrelaks, pean mainima.
Kassitoome nõlvad tundusid järsud olevat:P Meenus sõit Lõuna Prantsusmaalt Itaaliasse, kui ma bussipõrandal värisesin, sellal kui teised kõik rõõmsalt vaateid ja kõrguseid filmisid:P Lõpuks võtsin julguse kokku ja otsisin endale kõike ohutuma väljanägemisega väikse künka, et kasvõi tunnetust kättegi saada. Hiigelkõrgete kassitoome mägede tippude otsa ronimisega oli samuti raskusi, lõpuks pakkusid mulle abi väikesed poisid, nii kümneaastased, kes teatasid, et neil on väga sefid saapad, ja üks ägedate saabaste omanik tuligi mulle poolele teele mäkke vastu ja aitas mind üles:D Lõpuks ma ukerdasin oma künka otsa ja pärast sampusejoomist ja julguse kokkuvõtmist tegin oma esimese liu:P Maarika ja Erkki kelgutasid vahepeal küll põlvili, küll selili, küll kõhuli, küll selg ees ja tagurpidi. Kui juba proffkelgutajatel oli Toome järskudest nõlvadest küllalt, liikusime edasi, kus oli laugemad laskumised ja Erkki teatas, et kui ma ka nüüd oma julguse kokku võtan ja mäest alla lasen, olen kõva mutt:D Mul kulus muidugi sisseelamise aeg ära, mägi niiväga järsk ei tundunud, aga ma kindlalt uskusin, et midagi on, mis teeb asja ettearvamatuks, sest mitmed kelgutajad käisid käna:P Meie lähedusse ilmus paarike ja tüdruk oli samuti niivõrd ähmis ja pabinas ja kui ta lõpuks oma kelguga tegi teise liu, siis ta käiski ümber ja sõitis üle oma käe...tüdruk oli põlvili lumes ja ta peigmees ei jõudnud teda ära nunnutada. kantseldas nagu väikest last ja seda oli hiiglama armas kaeda:) Muuseas, needsamad ägedate saabastega posid ilmusid ka meie nõlvade juurde ja üritasid oma kilega alla sõita, mis eriti ei libisenud ja Erkki andis neile ühe meie kiledest ja tegi neile hoogu ja poisid sõitsid ja lumi lendles nende ümber. Ja lõpuks, kui olin sisse elanud ja jõudu ja julgust kogunud, tegin omagi liu ja pold häda midagi.
Mida õhtu edasi, seda enam näpistas külm tuul sõrmi ja varbaid ja põsedki punaseks ja kui ta näpistused juba liiga tugevaks muutusid, korjasime oma kodinad kokku ja Erkki Love Machine sõidutas meid kodu poole.
Nii ägedat talve algust pole ammu olnud:)

2009-12-21T09:00:00.004+02:00

Eile käisime kinos Avatari vaatamas. Seda sorti film, mille visuaalne külg rabab täiega, loo sisu oli nagu ta oli, ent minu jaoks väga emotsionaalne ja nii ma siis olin enamuse aja filmist pisarates ja Leino ja Kaie naersid ja Erkki nuuskas nina ja Priit istus sügavas rahus mu kõrval:P
Lõpupoole, kui oli koloneli ja peategelase vaheline heitlus, istusin pingsalt, surusin käsi vastu oma reisi, selg ettepoole sirutatult, nägu pisaratest märg ega julgenud hingatagi ega jõudnud ära oodata, millal lõpuks kolonel oma otsa leiab:P ma ei kujuta ettegi, mis oleks saanud minust siis, kui oleksime algse plaani järgi läinud Tallinna vaatama Avatari 3Dna:P oijahh.

Pärast olime Leino pool ja jõime hõõgveini ja sõime pitsat ja kena lõpp oli nädalavahetusel:)

Ilusat talve algust :)

2009-12-17T08:48:00.008+02:00

Tahan ära mainida, et esmaspäeval vaatasime Priiduga seda ja üldsegi ei tekkinud tunnet, et ajast ja arust või vanamoodne asi või midagi taolist. Üllatavalt kaasahaarav lugu, millesse oli kerge sisse elada. Priit virises, et viisakas kõnepruuk olla liiga ülepakutud. A miks peaksid stiilselt riietatud ja keskmisest intelligentsemad inimesed rääkima labaselt ja vigaselt ja ebaviisakalt :P Igaljuhul Casablanca meeldis mulle ja soovitan seda teile, viib mõtted ja unistused teise ajastusse ja paneb õhkama:) Arvan, et kui peaksite mäletama Remarqi raamatut Lissaboni öö, ja kui see teile meeldis, siis meeldib ka Casablanca, ehkki film on märksa positiivsem ja lootusrikkam.

Nädalavahetus algas siis Tarkovski õhtuga, vähemalt ühe filmi saime reedel ära vaadatud, laup möödus üleüldise peomeeleolu all, ristisime Erkki Fordi Love Machiniks ja kingime sinna jõuluks külaisteraamatu, Ahja jõe ürgorus lõkkeplatsi grillisime ja see olin eine talvevalguses, päev lõppes Illukas vennaskonna peol ja pühapäev oli lihtsalt puhkepäev mõttepausiga ja mina ja Kaie oleme nüüdsest Kaimar:)

2009-12-11T13:57:00.004+02:00

Alates tänasest õhtast kuni pühapäevani on meil siis Tarkovski pidu, slaavi köök ja muud sinna juurde kuuluvad lisandid.
Ootusärevus on:D

2009-12-07T13:16:00.003+02:00

Nõukogude Liidus anti 60-ndatel välja (põhiliselt naistele) koduse majapidamise kohta õpetuslik raamat. Rõhutused raamatu autori poolt.

Katkend sellest raamatust:

"...Te peate meeles pidama, et mehe töölt saabumise ajaks tuleb ette valmistuda iga päev. Valmistage ette lapsed, peske nad puhtaks, kammige ja riietage nad puhastesse, pidulikesse rõivastesse. Lapsed peavad rivistuma ja tervitama isa, kui ta siseneb uksest. Selleks puhuks ise pange ette puhas põll ja üritage(!!!) ennast kaunistada - näiteks siduge juustesse pael.
Mehega vestlusse ärge laskuge, teadke, et ta on väga väsinud ja et tal on vaja iga päev minna tööle teie nimel - vaikides söötke ta kõht täis ja alles siis, kui ta on lehe läbi lugenud, võite proovida temaga rääkida."

Samas raamatus on ka osa "Soovitused meestele":

"Peale suguakti oma naisega te peate tal lubama minna vannituppa, kuid järgi
minna ei ole vaja. Laske tal olla omaette. Võibolla ta tahab nutta."

2009-12-04T13:28:00.005+02:00

Sellest nädalast on päris tihe filmivaatamise nädal kujunenud. Priit näitas mulle seda ja seda. Siis ma sattusin esmaspäeva õhtul juhuslikult üle hulga aja teleka ette ja veetsin õhtu seda vaadates. Muuseas, mis mulle neist kolmest kõige rohkem meeldis? Arvate, et A good Year? Mulle kui vanale romantikule:P äkää:D Hoopistükkis esimene mainitud, The good and the bad and the ugly. Ma poleks elus arvanud, et ma võiksin nautida mingit vesterni, kus paugutatakse püssi ja kus mehed ajavad teineteist taga üle preeriate ja kaljumägede, aga ülla ülla, üllatusin positiivselt. Nautisin loodusvõtteid, maastike vaheldumist, ma lausa tundsin omal nahal preeriatuult puhumas:P Minumeelest on see üks seda tüüpi film, mis tuletab meelde, kuidas kord elati ja aeti omi asju lageda taeva all, kapates hobusega päikeseloojangule vastu või mindi jala läbi kõrbe linnast linnani, ka 70 miili oli täiesti käidav teekond:P kuidas magati lõkketule valgel ja elati mugavusteta, millega me kõik oleme tänapäeval harjunud.
ja neist kolmest avaldas kõige vähem muljet A good year. Minu jaoks lääge film, ma ei elanud kaasa ega uskunud seda, mida ma näen.
Erkki ja Kaiega vaatasime kolmapäeval ära selle. Kurb film oli. Ent seda sorti lugu, mis jätab lõpu lahtiseks ja iga vaataja saab kasutada oma fantaasiat.
Nädalavahetus on tulemas, ei tea mis filme Priit mulle seekord näitab:P
Järgmisel nädalavahetusel harime ennast Tarkovskiga. Pärast Antikristuse vaatamist arvasin, et nüüd oleks vaja ilmtingimata tutvuda ka Tarkovski loominguga ja see on meil kavas järgmisest reedest, tuleb pikem peatumine Maarika pool, tuleb reede ja laupäevaõhtu slaavi söökide ja viina ja Tarkovski filmidega. Priidul on sess. nuuks.

ja ma püüan lugeda ka. Pärast Roosi nime oli Eco tuhin, nüüd on ülelugemisel Baudolino. Esimest korda lugesin seda Norrast tagasi tulles, ent jäi miskipärast poolikuks. Nüüd kohe tundsin, et olen selle raamatu jaoks valmis ja rändasin Baudolino maailma. ma armastan Baudolino ajaloo tõlgendust:D
Eilse päeva saart ma ei suutnud lugeda, seal polnud kübetki Eco iroonilist huumorit, mida ma samuti nii väga armastan. vähemalt 50 esimesel leheküljel ma ei tundnud seda ja loobusin.

2009-12-02T16:18:00.005+02:00

Eile me Kaiega planisime algselt koju jääda ja peale filmi prantsuse keelde süveneda ja pärast filmi vaatamist otsustasime, et enne prantsuse keele õppimist vaja ilmtingimata üks väike jalutuskäik teha, suundusime siis entusiastlikult sügisöö vihmasesse pimedusse, Vanemuises oli ball, seisime üle tee TÜ Ramsi lähedal ja vaatasime Vanemuise kontserdisaali säravasse aknasse, kus võis näha õhtukleitides naisi ja ülikondades mehi, muigasime seda pidu ja pillerkaart nähes ja suundusime edasi UGsse õhtuteele. Olles teega ühel pool, jätkasime oma jalutuskäiku, jätkus ka vihmasadu, raekoja kell lõi südaöötundi, meie muudkui jutustasime ja jalutasime ja vihma muudkui sadas ja nii rahulik ja täiuslik oli kõik ja seest läheb nii soojaks kui eilset jalutuskäiku vihmas meenutan.

2009-11-27T16:23:00.009+02:00

Miskipärast on kujunenud nii, et oma härraga vaatame kodus IMDB saidi top 250 filme, kinos me kahekesi suurt ei käi, kinos olen rohkem muude härrade ja prouadega ja kinoõhtutest on nagu seltskonnaüritused kujunenud või nii, mis jätkuvad tavaliselt Leino man.
Sel nädalal käisime Kaie ja Erkkiga Antikristust vaatamas. Uhh. Tänu taevale, et mu kallid kamraadid muga kaasas olid, pärast põdesime kõik filmipohmakat, minul on järelnähud siiani, ent ma tean, et ma polnud ainus, kes oli nähtust pöördes. ja see tekitas kuidagi nii mõnusa kambatunde, et üks film, sarnased elamused. Sirbis keegi kirjutas, et nii diip film, et seltskonnaga ei saa vaadata. No meie küll saime. Kas me kolmekesi olime siis nii ühel lainel või kas see film viis meid nii ühisele lainele...
Kino Sõpruse lehel kirjeldatakse Antikristuse olemust väga hästi.
ja veelgi paremini kirjutatakse sellest filmist siin.

Mina isiklikult arvan, et minu jaoks see polnud mõni selline film, mida on näiteks õhtuti õudne vaadata või nii. Tunnistan, et ma ei tea midagi Tarkovskist ja veel vähem antikristuse teoreetilisest taustast, seega vaatasingi seda filmi lihtsalt kui lugu naisest, kes läheb segi pärast oma lapse surma ja tema mehest, kes üritas naist terveks loitsida oma ravikuuri ja psühhiaatriliku lähenemisega. Ent on ju vana tõde, et loitsu lausuja peab ise olema ettevaatlik, et ta ei langeks oma loitsu küüsi.
Mäletan, kuidas filmis naine rääkis tammepuudest, mis peavad paljunemiseks saja aasta jooksul ainult ühe juure kasvatama ja et tammetõrud on tammepuu pisarad ja et looduses on surma alget igal pool. Mees teatas sellepeale, et väga ilus lugu küll, aga elu pole lasteraamat. Ma oleksin heameelega tahtnud ta valjuhäälselt peesse saata, sest tol hetkel ta nii väga meenutas mu ema, ta oli selline üleolev ja enesekindel ja kõiketeadja ja oli tunda, et ta haletses naist ega mõistnud tema tundlikku ja melanhoolset mõttemaailma.

Lein on inimlik, ma usun, et see ei saa olla kurjast, aga lein võib muuta inimesed kurjaks, meeleheitlikuks, raevunuks.
mehes oli piisavalt palju tugevat närvi, ratsionaalset mõtlemist ja ta tuli sellest meeletusest eluga välja. Kas siis elus võidab ratsionaalne mõtlemine, mitte emotsionaalne?
Tiina Lokk kirjutas, et pärast oma puhastustuld oleks mees pidanud rõkkama kergendusest, ent mees läks inimeste sekka tuima näoga ja oli ka oma olemuselt üleni tuim. No kuulge, kui arvestada, mida ta üle oli pidanud elama, pole ka mingi ime. Ma arvan, et meheni jõuab arusaam, mida ta oli läbi elanud, ja kergendus, et need asjad lõppenud on, alles hiljem, kui ta on toibunud. Ta oli ju kindlasti leinas, lausa kahekordses leinas, sest ta oli ju kaotanud oma lapse ja abikaasa. eks suured tunded ja vapustavad üeleelamised mõjuvad ju individuaalselt ja ma arvan, et olen ka seda tüüpi, et kui elan midagi erakordset üle, siis oleksin mingi aeg pärast seda justkui apaatne. pea valutaks ja seesmiselt oleks tühjus...ja ma ei suudaks näha vastutulevate inimeste nägusid.
ent mehe ellujäämine, ka tuima näoga ellujäämine tähendas mulle nii palju, see oli minu jaoks lootus, et kõigega võib ja peab hakkama saama.

Mäletan, et näiteks Püha Tõnu lõpustseenid tekitasid küll arvamuse, et elu oleks justkui lootusetu, sügavamat tähendust millegile otsida ei ole mõtet, ole vaid ja käi tööl ja söö kõht täis.

Kui teil on väikesed lapsed majas, hoidke öösiti aknad kinni.

PS, küsisin isalt, et kes on anrikristus. tema ütles, et kommunist.

2009-11-23T15:11:00.003+02:00

Kahju, kiire on, tegelikult tahaksin rohkem kirjutada sellest, mis mind rabas niivõrd, et filmi viimase pooltunni ajal ma olin täiesti liikumatu ja sõnatu, ei julgenud õieti hingatagi, istusin hüpnotiseeritult ekraani ees nagu väike soolasambaks tardunud jobu ja pärast, kui lõpusupakad jooksma hakkasid, oli kuidagi eriti imelik taas argiõhtus olla, ma ei teadnud, mida öeldavõi kuidas olla, sest tundsin, et kõik, mis ma teen või ütlen, rikuks lummuse, kus ma alles hetk tagasi ennastunustavalt viibisin.

2009-11-19T23:54:00.002+02:00

Täna juhtusin üle vaatama oma käekoti sisu. Leidsin järgnevad asjad: greip, mustahallikirju müts, foolium, tume karuna sokolaad, õhuline karaliskas sokolaad, parmesani juust, pakk salvrätte, kosmeetikakott, rahakott, paar puhtaid aluspükse, niisutavad salvrätid, hambahari, näokreem, kingakreem, juuksehari, ketoprofeeni tabletid, hommikusöök järgmiseks tööpäevaks(kirsi activia ja leelo padjakesed piimatäidisega). vot nii. ma olen varustatud!

2009-11-17T09:58:00.002+02:00

Nädalavahetusel jõudsin Atlantisesse sünnipäevale, Rakverre, Altjasse mere äärde teisele sünnipäevale ja laupäevaöö möödus Rakvere rokiklubis, minu tuttavad tsikid jäid diskoteeki tantsima, mina lihtsalt teadsin, et pean rokiklubi üle vaatama, kui kohale jõudsin ja väljast Hard Rock Pubi silti nägin, nii soe tunne tekkis ja sisemiselt juubeldasin, ent kui sisse jõudsin, sain kerge šoki osaliseks, sest Tartus on UG ka suurem, kui Kära KAntsu pubi Rakveres, seal polnud liikuda kuhugi, kui tulid uksest sisse, oli piljardilaud ja baarilett ja kõrvalolevas ruumis olid mõned lauad istumiseks ja oligi kõik:D Põhikülastajateks olid sulejopedes ja dressides purjus laaberdajad:D mõni üksik mõistliku välimusega kutt oli ka. ja kogu seltskonna peale kokku ainult kaks karvast. istusin siis seal üksi, Lembe punane minikleit seljas ja tanksaapad jalas, lürpisin oma hõõgveini ja siis nägin, kuidas kaks kohalikku teksades tsikki minu poole vahivad ja kutsusid ühe kohaliku räppari stiilis jou jou venna, ja siis too tuli minult küsima, et mis ma passin siin üksi, seletasin ära, mis ja kus, ja tüüp teatas, et Tartu ja Rakvere rokiklubid on väga erinevad kohad ja et Kära KAntsus ei istuta üksi:P Mul nii kahju, et ma ei öelnud talle, et Tartu Rokiklubi erineb juba selle poolest, et seal võib käia, kuidas tahes, kas üksi või kaksi ja keegi ei vaata imelikuld neid, kes istuvad üksi:D Mingi aja pärast loivas see tüüp oma tibide juurde tagasi ja kandis ilmselt kõik ette, mis ta kuulis, enam need tsikid minu poole ei kiiganud, ent küll aga see jou jou vend üritas mulle sebida lauda üht madalalaubalist ja siilisoenguga väikest kasvu purjus meest, kes enda arust üritas kõvasti rokkida, ent tegelikult ta ajas lihtsalt naerma:P
Pärast kahte hõõgveini tõmbasin Kära Kantsis oma otsad kokku ja tulin tulema, kell oli juba kolm läbi ja osadel tsikkidel lõppes klubituur, ehkki oli ka neid, kes pidutseid kella kuueni hommikul:P

2009-11-16T09:35:00.011+02:00

Eelmisel nädalal sai ära nähtud lõpuks see
Ahh:D
Ma arvan, et õige pealkiri peaks olema hoopis Ilusate Meeste tagasitulek. Kui esimest osa nägin, juba siis armusin Vosloosse jaFehri, teises osas siis lisandus neile tema
Teise osa lõpus mu lemmikhetk oli, kui Imhotep sai aru, et naine, keda ta oli mitu tuhat aastat armastanud, ei tule teda päästma ja siis oma selle põlgliku muige saatel viskas ennast põrgutulle:D Võimas, külmavärinad tulid sellest kuratlikust irvest:D
Kinos käisin Erkkiga kh Pangaröövi vaatamas. Selline kaasahaarav lugu suvise Lõuna Eesti lopsaka looduse taustal. Soovitan. Mina läksin kinno ju pärast oma võhmale võtvat tööpäeva ja sain korraliku energialaksu, pärast oli filmipohmakas.
Püha Tõnu näiteks oli hoopis teisest puust. Mulle tundus, et hästi rõhuv, meeleheitlik ja lootusetu, pärast filmi ei tekkinud seda head tunnet, joovastust, et jess, kui äge. Võibolla läksin Tõnut vaatama valel päeval, no pärast tööpäeva lõppu, kui ikka olin läbi omadega. Võibolla peaks seda vaatama mingil puhkepäeval või puhkuse ajal või nii. Võibolla Püha Tõnu jaoks peaksid olema inimesed puhanud. Mitte tööstressis.

2009-11-09T09:46:00.003+02:00

Nüüd siis õnnestub ära näha neid filme, mida tegelikult eelmine aasta tahtsin minna kinno vaatama, reedel nägime musiga Mässajate tänava, huvitav oli koos arutada Frangi ja Aprili tülidest ja unistustest ja ebaõnnestumistest.

2009-11-09T08:34:00.004+02:00

Olen laisk ja jätkuvalt edasi mitte kirjutamise lainel, seepärast pasten siia üht teist Erkki kirjast, mis võtab kokku mu möödunud nädalavahetuse ja mis peaks ka vastama küsimusele, kuidas mul läheb ja kuidas mu eelmine nädalavahetus möödus. Laupäeval olid ju Kosmikud Sadamateatris:)

Kohale jõudes avastasime, et kontsert käis ning Kosmikud olid laval - jõudsime teise loo ajaks. Kohe tormasime ette, lüües juhuslikke hoope rahva sekka ning jalgade ning õlgadega teed rajades rahva seas. Hüppasime seal nõnda kaua kuni, Kosmikud läbi said. Vahel hakkas ka Kaiel seest keerama nende ülimagusate Geišha kommide tõttu ning Marii ei suutnud kiusatusele vastu panna ning oma sõbrannaga kahekesi seina äärde seisma minna, kus noormehed ning vanamehed pidevalt silmi tegid neile kahele.
Tuli aeg, kus Marii avastas, et tal on vaja kindlasti Kosmikute särki, kuna ... Kosmikud ju ikkagi on üle kõige, arvas Marii. Veel enam, Marii sai küll särgi kuid autogrammid olid puudu. Marii nii väga tahtis autogramme särgi ülaossa, kõhu piirkonda ja külje peale. Ta just ei olnud kõige julgem, et minna ning siis, kus sa mitte kusagilt mujalt ei oska abi oodata, kuulis seda kõnelust ning abipalvet pealt Urmase kaaslane Anna-Liisa. Anna-Liisa oli see, kes ütles kohe, et lähme koos ning hoiame käest kinni siis on julgem minna. Tulemus oli see, et Marii sai oma autogrammid ning igavese tänu ning sooja tunde südamesse.
Kui Propeller lavale astus oli seal lisaks kitarristi asendaja Riho Sibulale veel eeskõnelejaks Mart Juur isiklikult. Õde ning Urmas ning Anna-Liisa liitusid suure rahvamölluga, kuid ei mulle ega Mariile väga pinget ei pakkunud see Propellerite kooslus ning me istusime toolidele, mis olid otse fännileti vastas. Seal müüdi ka õlut nii, et meile sobis. Sai ilusti rääkida ning sai ka Propellereid kuulata, Kosmikute särke ja fänne vahtida ning veel enam, õlut juurde hankida.
Tagasi tulles ning leide ja muljeid jagades otsustasime, et öö on veel alles poisike. Meie suundusime Zavoodi, kus õde meile ka laua leidis ajal, kui meile tundus see olema võimatu.
Ning jäimegi neljakesi Zavoodi, kus mulle väga ei istunud. Asusime teele Illegaardi suunas. Ning oi mis me Illegaardis tellisime. Me Priiduga tellisime ja tellisime neid kuramuse "Hot Shote", mis olid special hinnaga. Õde ja Marii tantsisid mingisuguse rege stiilis soft-roki kategooriana tundunud muusika järgi. Ja me Priiduga kallasime ja kallasime. Asi läks nii heaks, et ma mõtlesin endise 5 asemel tellida kümme korraga, kuid oh seda imet, Illegaard suleti ning ei müüdud kudagi moodi enam mitte midagi.
Okei, jõudsime ikkagi Poolde Kuute, kus me grilliroa tellisime ning kõhud poolenisti täidetutena ka jätsime selle ööga hüvasti ning läksime laiali.

2009-11-01T15:21:00.003+02:00

Ma ei ole kirjutamise lainel, tööl on niipalju tegemist, et pole aega lõunapausilegi minna, õhtuti käin joogas, paar viimast reedet on rokiklubis head peod olnud ja nädalavahetuseti olen kalli teise brainlessi kaisus ning ei taha midagi teada telefoni ja interneti ja takka kihutavate kohustuste olemasolust. Filmilaine on selle eest olnud, olen ära näinud Püha tõnu kiusamise,(mitte eriti lõbus ja minu jaoks ka mitte eriti köitev sürr film, pigem tekitas siukse lootusetuse oleku või nii, midagi Hispaania Tsooni taolist, kaotagem kõik, mis on inimlik, ärgem võtkem koduloomi, keskenduge harjumuspäraselt materiaalsele heaolule, sööge kõht täis ja ärge mõelge millegi üle järgi) nädalavahetusel vaatasime Värinaid,(lõbus) Commandot,(veelgi lõbusam) ja Täheväravat(ent kõige põnevam) Ahjaa, Vicky Crhistina Barcelonas ja Kaelakee affäär kuuluvad ka äranähtud filmide listi. Mäletan, et kui eelmine aasta VCB kinno tuli, ei jõudnudki seda kinno vaatama minna, sest see oli seal ainult paar kolm nädalat või midagi taolist, sama lugu oli ka Mässajate Tänavaga, et just kui jõudsin kinnominemise lainele, jäin haledalt ilma.
Järgmisel laupäeval on sadamateatris Kosmikud. juhhuuu!

2009-10-20T08:16:00.003+03:00

Nädal lõppes siis nagu ta lõppes, ent selle eest uue nädala algus oli palju meeldivam. Eilsel vihmasel ja tuulisel pärastlõunal jõudsin juba neljast koju ja tõmbasin kohe oma suletekkide vahele kerra. Naabrid olid hämmastavalt vaiksed ja ma sain isegi uinaku teha. Õhtu jätkus veelgi meeldivamalt, tegin esmakordselt veiselihahautist, septembrikuu Oma Maitsest retsepti järgi. Kuna ma sibulat ega küüslauku muidu väga ei armasta, seda ei söö, ja neist olen köögis eemale viilind, ent nüüd oli vaja hautise jaoks sibulat ja küüslauku praadida, siis kohe esimene segadust tekitav asi retseptis oligi, et prae sibula ja küüslaugusegu klaasjaks, et wtf kujutab endast klaasjas sibula ja küüslaugusegu:P ent ära ma sain selle kuidagimoodi praetud ja lõpuks jõudis kogu lihakupatus pannile ja kui puljongi ja veini juurde valasin, siis asi oli võikalt lilla väljanägemisega:D ent pärast kahetunnist podisemist oli lihavärk totaalselt teistsuguse väljanägemisega kui alguses, lillast supist olid välja ilmunud tummised ja tumepruunid loomalihatükid, mis jagasid sõbralikult panni porgandi ja selleriga. Njämma värk.

2009-10-19T12:38:00.003+03:00

Kui Marii laupäeva hommikul üles ärkas, oli tal pea jõudnud juba valutama hakata. Parem kaelapool oli kange ja tuikas. Totaalne nuuks. Kui pimedus tuli tuppa, valu vabandas ja läks ära. Nördimus jäi. Oli ju plaanis Rakverre kallile Lempsile külla minna, aga vot siis. Minusugune peab vist spontaanselt elama ja minema jne, siis vast ootusärevus ei tule, on vaid elevus. A vast oli asi ka metsikus töönädalas, kolmap ja neljap olid meil totaalselt tõsiseid haiged, rinnavähkide järelkontrollid, kui oli vaja võtta ühel patsiendil mitu biopsiat (koest tükk, et näha, kas veel kasvaja kasvab) erinevatest kohtatest, ja selliseid inimesi käis nii viis tükki järjest, ja silmakasvajad, mida ma kardan kõige enam, sest ma ei julge otsa vaadata inimesele, kelle nägu on moondunud, ma surun oma ehmatuse alla ja harjun ruttu ära, ent hing jääb ikkagi alati esimeseks sekundiks kinni, selline tunne, justkui esimest korda näeksin füüsilisi defekte. reedel oli graafikumuudatus, sest kahel töötajal olid lapsed haiged ja mind tõsteti teise vastuvõttu, kus õnneks käidi peamiselt ainult sünnimärke kontrollimas, ent telefon helises terve päev ja inimesed küsisid oma analüüside vastuseid, midagi hullu ei olnud, ent kella poole kümnest kuni kolmeni oli koguaeg pidev tegevus, kõik küll laabus ilusti ja puha, a pärastlõunal ma kohe tundsin, et olen kui tühjaks pigistatud sidrun. Kodus magama jääda ei saanudki, sest ülemistel naabritel oli nii aktiivne kolisev tegevus. Peab kõrvatropid muretsema. Me Mannaga koguaeg räägime, kuidas meid ülemised naabrid häirivad, ma olen viinud ka kirja neile näpu vahele pistnud, aga ei miskit, ilmselt me peame lihtsalt minema ukse taha mölisema. sest laupäevahommikuti me ei ärka kunagi siis kui ise tahame, vaid ikka naabrite kolina peale. neil on koer ja ilmselt nad viskavad neile palle ja asju, mis kõva ja järsu kolksatusega põrandale kukuvad. Reedeõhtul Priit natuke küll puhus elu mulle sisse, ent samal ajal kurvastas ta mind teadmisega, et temagi peab laup hommik vara ärkama, et kl 8 tööle minna. ja nii ma siis ärkasingi laup hommikul üksi, ainult pea ja kaelavalu ja kolistavad naabrid olid seltsiks.

2009-10-13T14:08:00.002+03:00

Muuseas, eile tööl siuke asi. Läksin sekretärilt küsima ühe patsiendi surma kohta, tema küsis siis haigekassast surmakuupäeva järgi, mina omakorda küsisin veel, et kas tal arved kõik tehtud või ega midagi pooleli ei ole. sekretär vastas täiesti hajameelselt, et kuule jah, temaga on kõik okei. Vaatame siis teineteisele otsa, vaikimissekund, naerupaus.
ei, meil sekretäriga ikka nalja saab, ma ei tea, kas ma olen siia kribanud seda ka, et mu kabinetinumber on ju 112, ja sekretär siis ühel hommikul tuli ja rääkis, kuidas ta oli 112, kiirabisse, helistanud ja mind tahtnud küsida:D

2009-10-13T09:51:00.005+03:00

jälle 13. kuupäev ja Brainlessidel 8 koosoldud kuud:D wohoo! jätkuvalt ei mingeid üle ega möödalaskmisi, kindel värk. Liblikad lendavad. Nahkpüksid ruulivad:D
meil on väga lihtne kodureegel. Toad ja meie võime olla kasimata, aga toit peab hea olema.
Terviseks!

PS. Genklubis on Ungari kino. ja tantsutuba ka neljap õhta. eelmine aasta oli hästilahe. viiuldajad viiuldasid nii, et keel oli vestil. Ma ei tea, kas Gabriela tõlkis ka nüüd filme. Ent ma igaljuhul teen seegi aasta sinna asja, võtan oma kullakesed punti ja siit tuleb üks vahva ungari puntratants:D

2009-10-08T21:10:00.002+03:00

aga mul on uus tunnuslaul;)

Ally McBealis oli äge, kui Billy oma Billytibidega ringi käis. mõelda, kui mul oleksid saatjateks viis karvikut. kõik üleni mustas nahas. mõelda, kui mina nendega tööl ringi käiksin.istuksid koos minuga vastuvõtus ja puha. laseksin neil saatekirju kirjutada ja ultrahelide ja kompuutrite aegu kokku leppida:D siis kolmas veel kirjutaks retsepte ja neljas võtaks biopsiad ja viies masseeriks mul õlgu, sest tööinimesel need on ju alati pinges. shallallaa:D

2009-10-07T13:37:00.002+03:00

Nädalavahetusel olin Soomes Tampere lähedal Vähiliiduga koolitusel ja teemaks oli kopsuvähihaigete kodune toetusravi. Koolitusel arutletud juhtudest jäi meelde järgmine, mis toob minumeelest nii hästi välja eestlaste ja soomlaste suhtumise erinevuse. 49. aastane meespatsient, kellel diagnoositi poolteist aastat tagasi sapipõievähk ja septembris ta suri. Leinama jäid 16. aastane tütar ja 19. aastane poeg ning abikaasa, kes tuli kurtma arstidele pärast matuseid, et kodus on nüüd kõik halva unega, eriti tütar, keegi ei ole enam pikka aega välja maganud ja ta tahtis unerohte. Kas on sobilik anda 16. aastasele unerohte? Eesti arstid ütlesid üksmeelselt jaa. Soome arstid väitsid, et võibolla on magamatus jäämäe tipp, võibolla on tal palju rohkem probleeme, ilmselt peaks tütrega vestlema ja vajadusel edasi suunama erinevate spetsialistide juurde, sest kas on vaja nii noorele inimesele õpetada, et kui on halb, võta aga rohtu? eesti arstid kobisesid vastu, et kui nemad kodudes ravimas käivad, saavad nemadki perekonnaga lähedaseks ja on ka patsientide matustel ja kuulavad ja lohutavad perekonnaliikmeid, kuidas aga saavad, ent teinekord on kõikidel kergem, kui on kerge rahusti käepärast.
vot siis.

2009-09-27T23:13:00.011+03:00

Jeanette Wintersoni "Kirg" kingiti sünnipäevaks ja ma lugesin selle raamatu sel nädalavahetusel üle, sest et ma olen see kuu niigi Wintersoni maailmas, lisaks on Priit olnud haige terve nädal ja nii ma olengi õhtuti peamiselt omaette ja loen.
Kires jutustatatakse Henrist ja Villanelle, inimestest, kes on leidnud teineteist liiga hilja ja ühest kummalisest mängust, mis haaras neid mõlemaid. Selles mängus on reeglid ainult teoreetilised, ent kui mäng käima läheb, ei pea tihtipeale miski paika. Asjaosalistel on vabad käed ja täielik omavoli ega ole teada, kuhu mängimine paisata võib. Kui ei vea, võib mäng saatuslikuks saada, see võib viia teise maailma otsa ja olukordadeni, mida ei osatud uneski näha. Ent kuna selles mängus osaletakse tavaliselt omal vabal tahtel, siis ei kahetseta juhtunut. See tõsiasi ongi võibolla ainus kindel asi selles omamoodi mängus. Mängijad pole kunagi kohustatud teineteisele vastama samaga, sest kõigil on õigus teha omi valikuid ja omi eelistusi, isegi siis, kui see võib tunduda julma, alatu, isekana. Siin mängus võib kas iseennast leida või kaotada, võib teist leida ja teist kaotada, mitte miski pole kindel ja kõik on võimalik. Ent osalejad ei unusta mängu kunagi, mängijad ei unusta teineteist kunagi, olgu lõpp ükskõik milline.
Nii vist võiks kirjeldada mängu, mille nimi on Armastus. See pole mõeldud kindlasti nõrkadele, kes usuvad, et elus peab kõik kindel olema, mugavatele ja laiskadele, kes ei viitsi ega julge anda endast midagi või neile,kes ei taha riskida.
Villanelle jäi mulle raamatu lõpuni mõistatuseks, ta oli lootusetult armund inimesse, kes ei vastanud tema armastusele kunagi sama pühalikult ja andunult, ja ma ei tea, kas ta tegelikult hindaski üleüldse Henrit, kes loovutas tema pärast oma vabaduse ja tappis Villanelle vastiku abikaasa, andes Villanellele tema igatsetud vabaduse. Sellist inimest, kes tapab sinu eest ja istub sinu eest kinni, ei jäeta ju hullumajja, isegi siis, kui pakud talle põgenemisvõimalust ja ta keeldub kaasa tulemast? isegi siis, kui ta keeldub pikemat aega kaasa tulemast? Või ta austas Henri valikut? Sest tegelikult ta ju tegi omalt poolt kõik, et meest päästa. Ent mulle näis, et ta andis liiga ruttu alla. Kas ta raviarsti poleks saanud saata Henri juurde, mõistes, et mees hakkab segi minema?
Henrist mul oli lihtsalt kahju, tema saatus oli julm, ent mind lohutas ainult teadmine, et ta oli vaba inimene, ta oli vaba juba siis, kui ta otsustas Napoleoni sõjaväest lahkuda ja elada elu, kus tal oleks õigus teha ise omi vigu. Kui ta ainult oleks ette aimanud, kuhu tema vead ta viisid. Mõelge, tüüp oli 8 aastat sõjaväes ega tapnud sõjas kedagi ja ta mõistus jäi terveks, ent niipea, kui ta Villanelle nägi, armus Henrigi lootusetult ja see naine võttis mehe mõistuse ja südame ja viis ta võõrale maale ja mees ei näinud enam kunagi oma kodumaad ja perekonda ja oli tundmatutes paikades lummuses tundmatutest asjadest ja tundmatust inimesest, ent ma usun, et ta ei kahetsenud mitte kui midagi, sest tal oli mitu korda võimalus tagasi pöördumiseks, koju pöördumiseks, aga tema otsustas jääda. kangekaelselt ja jonnakalt.
Ent kui teile meeldivad mitte just õnneliku lõpuga poeetilised lood, siis Kirg on midagi, mida ma soovitan soojalt.

2009-09-27T19:16:00.002+03:00

Meie esiisad. Meie omaksed. Tulevikku ennustatakse mineviku pealt ja tulevik on võimalik ainult tänu minevikule. Ilma mineviku ja tulevikuta on olevik poolik. Kogu aeg on igavesti kohal ja nii on kogu aeg meie. Nõnda pole unustamisel mingit mõtet, kogu mõte on unistamises. Nõndamoodi saab olevik rikkaks. Täielikuks.

Jeanette Winterson, "Kirg", lk 72.

2009-09-22T10:59:00.006+03:00

Minu kõige esimesena loetud Wintersoni raamat "Kirg" lõppes järgnevalt: Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.

Uhh, ihukarvad tõusevad püsti, nii paljutõotav ja põnev ja miskit, mis pidas täiesti paika. Aitähh nende salapäraste ja omanäoliste lugude eest ja aitähh Tuletornipidamise eest.

2009-09-21T08:22:00.008+03:00

Reedel nägin ära Roosi nime filmiversiooni ja mulle ei pakkunud see film mingeid mõtteid ega emotsioone, millest hiljem kirjutada, jättis täiesti tuimaks, pigem ärritas oma pinnapealisusega ja raamatu sündmused olid seal niiii katkendlikult esitatud ja mitmed tegelased olid välja jäetud nagu noor Uppsala Benno ja kiriku abt ja vend Dolcinost polnud seal sõnagi, ometigi raamatus sosistasid temast mungad kogu aeg. Nõretavaid hetki oli ka, näiteks lihtrahva mäss inkvisiitori vastu ja inkvisiitori hukk ja kuidas armunud Adso palvetas Neitsi Maarja poole, et too tema armastatud tüdruku tuleriidalt päästaks ja nii see tüdruk jäi ellu ja tuli Adsot saatma, kui too kloostrist lahkus, raamatus pold ei midagi taolist, ei lihtrahva mässu ega tüdruku pääsemist, ja raamatus hukkus inkvisiitori asemel hoopis abt, kes omaenda kirikus lõksu jäi. oeh, okei. No eks filmitegija tajus Eco lugu hoopis omamoodi ja nii ühest loost sündiski teine, ent mulle isiklikult meeldis raamat rohkem.
Laupäeval läksin maale, tegin hapukoore- õunakooki, vihtlesin ja leilitasin saunas ja pärast sauna lugesin oma lemmikkirjanikku Wintersoni Apelsine. Loen, et lugu Apelsinidest võiks olla kõige esimene raamat, mida Wintersoni loomingust lugeda. Mul oli viimane. 11. klassis lugesin Kirge , siis sel aastal avastasin Wintersoni uuesti, lugedesTuletornipidamisest, millesse ma kõrvuni armusin, Kehale kirjutatud ajas pigem närvi, sest mind ärritas peategelane, kuna ta käsu peale lahkus oma armastatu kõrvalt ja uneles temast üksinduses edasi. No oli samas aru saada, et ta armastas ja puha, ent minu silmis oli kõvem tegija see, kelle kõrvalt lahkuti, sest tema otsis hiljem peategelase üles ja tuli tema kõrvale tagasi ja andestas ja mõistis kõik. Ent mis siis, kui ta ei oleks pöördunud?
Taak võttis ka hingetuks oma atmosfääri ja tegelaste saatusega, soovitan soojalt Taaki lugeda inimestele, kes on oma elus näiteks ristteel ega tea kuhupoole minna ega tea, millest või kellest valiku langetamisel lähtuda, kas iseendast või teistest.
Ja nüüd siis viimasena ongi jäänud Apelsinid. See raamat kirjutati 24. aastase Wintersoni poolt, kes elas Londonis veel romantilist boheemlaselu ja avaldas selle kirjastuses, mis ei olnud korrupeerunud. Apelsinid on ühe inimese suureks saamise lugu, mille vahele on põimutud muinasjutud ja üht teist Suurbritannia mütoloogiast. Samuti on see lugu täiuslikkuse otsimisest. Minu jaoks vähemalt. Peategelase maailm on täiesti meestevaba, üldse mehed on seal raamatus kõrvalised, neid ainult mainitakse, aga elu on ikka naiste vahel ja naiste ümber, ent mehi ei tehta seal maha ega midagi nagu Avaloni Ududes, nad on lihtsalt huviorbiidist väljas. Raamatu lõpus jäi ka minu jaoks palju lahtisi otsi, näiteks, et kas Jeanette andestas oma emale, kas ema andestas talle, võttes ta kodus vastu nii nagu midagi poleks olnudki, kas Jeanette jäigi koju või kas ta jätkas oma eneseotsingut. Raamatus kirjeldatud paduusklikke elu ajas hirmu nahka ja Priidul oleks kindlasti lõbus sellest lugeda(kui ma Priidule oma loetud raamatutest räägin, siis ta ikka muheleb, et oh sa mu väike kirjandusõpetaja:D)ma olen lihtsalt tänulik, et ma ei ole pidanud millegi taolisega kokku puutuma ja üleüldse, kuidas saab olla see usuasi inimlik, kui inimene ei saa jumalat uskudes olla tema ise, vaid ta peab maha salgama selle, keda ta armastab? see kogudusetöö meenutas ausalt öeldes Hitleri natsiaega, mil tema puhastas ühiskonda juutidest, niisamuti puhastati Wintersoni raamatus ühiskonda patustest, nii öelda uskmatutest, kõik pidid jumala oma ellu laskma ja kõik pidid alluma kindlatele normidele, või muidu!
Mina igaljuhul soovitan Apelsine lugeda, peategelane on mõnusalt meelekindel, vaatamata oma üleelamistele ja musta huumorit on palju.

Armastusega, teie kirjandusõpetaja:D

2009-09-16T12:25:00.006+03:00

Patsiendid päriselt toovadki meile tööle iseküpsetatud sooja leiba, pirne ja jõhvikaid ja pohlamoosi. Ent kõige armsamad on mutikesed ja papid, kes annavad pihku väikese läti või vene sokolaadi, mis poes maksab umbes viis krooni või nii.
Hehe, mõelda vaid, et eelmine aasta lebotasin samal ajal Hispaanias. Vaba ja vallalise ja brünetina. Tutvusin marokolastest ja türklastest poepidajatega ja käisin nendega õhtustamas, sain hoida suurt anakondat kaelas, päris elus madu, kes lõhnas vanilje ja kala järgi:D ja rannas lasin endast nudistidel pilti teha, ent kobe ja lõbus mees oli:D.
Eksisin ära Arlesis, telefoniaku oli tühi ja Gabrielale helistada ei saanud ja seega hüppasin tänavatel ligi kõige ilusamatele meestele ja küsisin, kas neil on Nokia telefoni, aga kõigil oli ju Alcatel, lootsin, et äkki saan oma telefoni sim kaardi ära vahetatud kuskil laetud nokias, aga see plaan ei läind läbi, sest mitte üksi kohalik tel ei tunnistanud mu simi:P
Lõuna Prantsusmaalt Itaaliasse sõites läks süda pahaks. Prantsuse Püreneed meeldisid palju rohkem kui Itaalia alpid. Püreneed olid siuksed sõbralikumad ja muhedamad ja laugemad, ent Alpid kõrgusid pilvetesse ja nende mägiteedel ringi tiirutades tuli surmahirm naha vahele, ent nüüd ikka nii hea tunne on tagantjärgi mõelda, et need künkad on oma silmaga ära nähtud ja näpuga järgi katsutud.

2009-09-16T09:13:00.002+03:00

Efkaga on hea poodides kolada, oskab teine värve soovitada ja puha ja Priidu maitset jagab paremini kui ma ise(y).
Go Eve!

2009-09-13T16:36:00.008+03:00

Ongi 7 kuud brainlessidel.
ajee.
nigu niuhti võib üksainus silmapilk kivi paigast veeretada (Karl Ristikivi)

ilus lugu kah.

Every mile and every year for every one a little tear.
Time and Distance disappear
I cannot explain this.
Dear No, I will not even try.
From the deepest ocean To the highest peak,
Through the frontiers of your sleep.
Into the valley where we dare not speak,
To be by your side.

2009-09-08T08:32:00.009+03:00

Magamisega on viimasel ajal nii, et ma alati ärkan üles kahe või kolme aeg öösel ja edaspidi on unenäod ebameeldivad või uni katkendlik ja rahutu. Eelmine öö möödus samasuguse skeemi järgi ja hommikupoole nägin vastikut und kooliajast, jäin enda teadmata hiljaks, pidin kaheksaks hommikul minema ja äkki oli kl 12, esimene loeng oli miskipärast matemaatikast ja see oli veel vene keeles, ent ma ei saanud oma koolikaaslastega läbi, nad miskipärast narrisid mind ja ma solvusin hingepõhjani ja panin sealt matemaatikast minema:P Huvitav õpetaja oli, siuke vanem karvik, ta istus kuskil pimikus ja luges tundi lindile ja siis seda linti kuulasid kõik õpilased klassiruumis, ma istusin tema kõrvale ja pomisesin läbi pisarate, et ma olen parem siin, et ma siis nii ka kuulan tundi ja üritan aru saada, aga ma ei taha oma koolikaaslaste juures olla:P Õpetaja lubas:P Peale matemaatikat oli kehaline kasvatus ja mul muidugi polnud võimlemisriideid kaasas, irw.
Kuskil poole seitsme ajal enne äratuskella helinat ma ärkan korraks veel ja unenäod haihtuvad ja siis magan raskelt kuni äratuskella helisemiseni, ent ärgates ma tavaliselt alati mäletan oma painajaid ja siis tahaks alati kõik kuradile saata ja tööle helistada, et jään haiguslehele, sest uni on nii raske ja magus ja voodist ülestõusmine tundub võimatu.
Ent täna hommikul oli eriti kergendav ärgata. kell oli 7, mitte 12, ma pold hilinenud ja venekeelne matemaatika ja õudsad koolikaaaslased ja kehaline kasvatus jäid õnneks uneilma.

2009-09-07T13:59:00.005+03:00

Reedeõhtul läksin siis Katiga maale laupäevase peo asju valmis sättima. laupäeva pärast oli kontides ärevus, töönädalast oli väsimus. Kohale jõudes istusime siis köögis, Katike lobises muretult mu emaga juttu, mina vahtisin oma koogiretsepte ja tahtsin Priidu lemmikkoogil põhja valmis teha, sest koos täidisega peab see terve öö külmas olema. Kõrvus ikka veel Kati ja mu ema lobisemine, taigna retsept silme ees ja arvake, kas ma taignasse munakollase panin? Ent täidis õnnestus ja järgmisel päeval rabas pugiti seda nii, et vähe pold, olgugi, et põhi oli kivikõva:P Ema tegi kartulisalatit ka suure kuhja, mille ma unustasin loomulikult serveerida ja õunakook kadus laualt nii, et ma ise sain pühapäeva hommikul viimase tüki:D
Lembe kullake tõi küünlaaluse väikeste kandiliste küünaldega ja õhtul ma sättisin selle siis toas ära ja lasksin Priidul süüdata ja tema vaatas siis, et süütenöör on kuidagi eriti lühike ja otse loomulikult ma ju olin küünlad tagupridi alusele pannud. irw.
Teate, mis oli kõige hirmsam...kella nelja paiku hommikul istusime verandal,kuulasime vihma. Veranda katuselaterna juures oli üks suur ämblikuvõrk ja pirakas ämblik passis võrgu keskel.Korraga Maarika teatab, et üks liblikas olla võrku kinni jäänud. Liblikas rapsis tiibadega, ämblik oli võrgu teises otsas. Läksin siis kööki kääride järgi, ent Maarika röögatas, et juba ämblik on kohal, mina tormasin köögist kääridega, muidu nii passiivne ämblik oli äkki üle võrgu hüpanud ja kõndis siis oma koibadel sahmiva liblika juurde, mul käed värisesid, alguses tardusin, sest ämblik oli praktiliselt liblika kõrval, ent kogu oma jõudu ja kiirust kokku võttes tõstsin käe ja lõikasin liblika välja ja ämblik sööstis uskumatu kiirusega katuse alla varju ja liblikas pääses tema lõugade vahelt. jah ma tean, et segasin looduslikku valikut ja et liblikad kaua ei elagi ju, aga minu juuresolekul ei sööda minu silme all küll mitte kedagi elusalt. Mis see siis olgu! Hiljem olin mina sokis küll, värisesin naeruväärselt ja ahmisin õhku ja mõtlesin, et kas mu kass siis hüppab niisama jubedalt hiirte juurde, enne, kui ta nad hambusse haarab. Kiisu mul ju läks kolme paiku öösel ulale ja tuli üheksa ajal hommikul tagasi, olgugi, et vihma sadas. Kõik hiired toob ta koju ja paneb välisukse ette maha.

2009-09-03T12:48:00.007+03:00

Hetkel olen omadega läbi. Isegi eilsel sõpradega koosveedetud õhtul tuli kontidesse säärane roidumus ja uni hiilis ligi, samas ka Erkki ja Leino ja Priit olid kuidagi vaiksed ja loiud, kõigil oli tihe päev seljataga. Õhtul enne magamajäämist ma kohe tundsin, et peaks peavalutableti ära võtma, lootsin, et vast puhaste linade vahel ja kaisus olles läheb hommikuks paremaks, aga äkää. Tänane hommik õnnistas mind migreeniga ja vastuvõttu tuli patsient, kellel polnud alalõuga ja lisaks oli tal parema rinna peal suur kobarjas kasvaja, mis oli nekrotiseerunud ja haavandunud. Mädahais on üks asi, millega ma iialgi ei harju, ja katsu sa siis inimesega rõõmsal näol tegeleda, kui ka su oma organism tigedalt fakki näitab. Jätkan halisemist. Kunagi augustikuus külastas meid patsient, kel oli vasak silm suu juurde alla vajunud, kuna silma kohal kasvas mühinal hiiglaslik tuumor, mis tervet tema näo struktuuri muutis või nii. ja ta oli 4 aastat sellega lihtsalt elanud ja leppinud, et silma kohal midagi toimub! nüüd sis oli arsti juurde tuld, kuna tundis, et see asi, mis tema silma kohal on, häirib silmanägemist.
ideeliselt ma ju peaksin olema töötand meditsiinis juba nii pikalt, et mind miski füüsiline ja vaimne defekt jne enam kõigutada ei tohiks, aga alati kui selliseid füüsiliselt muundunuid inimesi näen, siis see oleks justkui esimest korda.
Ma nii ootan nädalavahetust, mil on kavas oma tervete ja tugevate kullakestega rappa minna ja õhtul sauna. Värske õhk ja kosutav seltskond. Elagu!

2009-08-31T08:11:00.002+03:00

Nädalavahetuse ilmnes tõsiasi, et ma olla mätas. Pehme ümmargune võdisev turbamätas, kes päiksepaistel ruigab nagu õnnelik kevadine põrsas ja vihmaga vajub maa alla peitu:D

2009-08-28T08:35:00.002+03:00

Eile Priit tuli maalt ja ütles, et ei jõua ära oodata, mil saaks ometi Terminaator 2 jälle vaadata ja nii me tegelesimegi sellega õhtul ja unes ma nägin, et mu isa saatis kaks meest mind tapma, nad ronisid oma roosade käte abil mulle neljandale korrusele aknast sisse ja tegid elu põrguks ja lõikasid ziletiga mu sõrmed katki, et ma nendega midagi enam teha ei saaks ja siis ma läksin vanni, kus oli juba Manna ees ja olime Mannaga kahekesi vannis ja põgenesime nende meeste eest, kes meid jälitasid ja nad õnneks ei saanud mind kätte, aga hirmus oli ikkagi veriste sõrmedega paljalt ringi lipata:P

2009-08-25T09:56:00.003+03:00

Eileõhtu juhtusin Alieni nägema. See tulnukabeebi oli ju nunnu. Sündige ise võõras keskkonnas ja nii, et ema polegi juures, kas te ei muutuks kurjaks siis?
Aga jh, kui Priiduga õudukaid vaatan, siis mina hüplen ja kiljun ja poen nahast välja filmivaatamise ajal, Priit muutub imelikuks pärast filmi, vapub ja väriseb, pungitab silmi, teeb koledalt häält ja lõksutab lõugu minu mureliku pilgu all:D
Muuseas, mu äranähtud filmide listi kuuluvad ka Vaimude väljaajaja ja Loomade surnuaed. Siuksed need meie kodused õhtud on, kui ma just ei loe, siis vahime siukesi filme, neid ma suudan vaadata, ei tekita maailmavalu, millega hiljem on raske toime tullla ja pärast on nii hea rahulik uni:D

Ja täna ma tervitaksin teid, olla on äge ja tuju hea ja liblikad ja mis kõik veel:D

Dont stop me
krr, miuke noor Freddy nahkpükstes välja nägi:D

2009-08-22T16:02:00.003+03:00

Eilse õhtu veetsime Emajõe ääres. Päike hakkas veerema, veepind oli kuldne ja õhk soe. Pardid askeldasid kaldal ja üks isane oli uudishimulik ja julge ning tuli lausa meie väljasirutatud jalgade saapataldu nokaga toksima:P a meil pold saia pakkuda ega midagi, ma arvan, et magus oleks ta kõhule halvasti mõjund ja märjukesest ta poleks lihtsalt hoolind. Istusime tasakesi ja jälgisime nende toimetusi, kuidas nad omavahel õiendasid ja siis justkui märguande peale kambaga veepinnalt lendu tõusid ja hõõguva läänetaeva poole sööstsid. Peagi süttisid tähed ja laululavalt kostis miski sümfoonia:) Nii me siis imetlesime taeva sadu vilkuvaid silmi klassikalise muusika saatel ja unistasime ja langevaid tähti nägin ka.
Hämmastav, kuidas üks õhtu võib kogemata nii romantiliseks kujuneda. Meil Priiduga ikka joppab:D

2009-08-21T12:06:00.001+03:00

krt praegu meile vastuvõttu toodi psühhist tüüp, keda saatsid õde ja kaks suurt tursket meest, ta ettearvamatu käitumisega olla ja otse loomulikult tema kõrvanibu piirkonnast oli vaja kaapeproov võtta, seal oli koorik ja kahtlane asi ja ma puhastasin kõrva ja tüübid hoidsid teda kinni ja sitaks kõhe oli:S too võbises ja karjus aina, et valus ja valus, õnneks kulges kõik rahulikult, aga ikkagi.

2009-08-21T08:44:00.006+03:00

Roosi nime peab väga rahulikult lugema, ent samas ta kingib palju meeldejäävaid ja hingeminevaid hetki. See pole mõni lihtne kriminull, mis võimaldab mõttepausi, tekst nõuab kaasamõtlemist.
Ütlen ausalt, et mind jättis Roosi nimes see krimivärk külmaks, sealsed sündmused arenesid aeglaset ja huvitavaks läks asi alles siis kui lõpplahenduseni jõuti, siukene kõhedaks tegev lugu vanamehest, kes sooritas saatanlikke tegusid, sest ta armastas nii väga oma tõde, et oli valmis ükskõik milleks, hävitamaks seda, mis oli tema arvates vale.
Ent mulle väga meeldis lugeda Adso sisemaailmast, tema joovastusest ja kurvastusest, kui ta külatüdrukusse ära armus. Või ka munkade jutustustest Franciscusest, joachimiitidest, spirituaalidest, vennakestest, minoriitidest ja sellest veidrast, sõgedast, kirglikust, meeleheitlikust ja omamoodi lummavast vend Dolcinost, kes mässas Rebelliuse mäel 14 sajandil Itaalias, elas seal üle paar külma talve ning lõpuks sõi oma kaasalasi, sest midagi muud polnud süüa, ent ikka keeldus alla andmast ja kui ta lõpuks kätte saadi, hukati see tüüp päris valusalt. Dolcino igatses samas parema maailma järgi, kus valitseksid rahu ja armastus ning kus kirik ei oleks ülekohtune teisitimõtlejate suhtes ega kuhjaks mõttetult varandusi kokku, ent ta kukutas vanat maailma vägivalla läbi, ta elas vägivallas,suri vägivaldselt ega jõudnud kunagi oma igatsetud sihtideni. Kui ta oma unistuse elluviimise nimel ei säästa enda ega teiste elusid, siis kes hakkab elama tema unistuses? Kes tunneb kättevõideldud asjadest rõõmu, kui kõik, kes selle nimel võitlesid, on surnud? Nja, kummaline on see utoopia unistus verevalamise teel.
Ja kõige lõbusam peatükk oli viienda päeva kolmas tund, kus leidis aset diskussioon Jeesuse vaesuse üle, alguses oli vestlus viisakas, lõpuks olid delegatsioonide esindajad omavahel ägedas tülis ja asi meenutas pigem turul peetavat turumüüjate sõimu, siis ütles oma sõna sekka William, pühadused rahunesid maha ja kõik väljendasid lootust, et kirik muutub ühtseks, nõudsid õigust ja ülistasid siiralt teoloogilisi ja üldtunnustatud voorusi.
Williami ma armastasin üle kõige siis, mil ta teatas Adsole, et "Antikristus võib sündida jumalakartusest endast, ülemäärasest jumala või tõearmastusest, nii nagu ketser sünnib pühakust ja kurjast vaimust vaevatu sünnib prohvetist. Karda prohveteid ja neid, kes on valmis surema tõe eest, sest tavaliselt lasevad nad endaga koos surra ka väga paljudel teistel.
Võib olla on igaühe kohus, kes armastab tõde, naerda tõe üle, panna tõde ise naerma, sest ains tõde on õppida saama vabaks hullumeelsest tõejanust". (lk 469)
Mannale panin kõrvale peatüki, kus William seletas, kuidas tõenäoliste vigade kaudu küsitava tõeni jõuda, sest Manna on meil suur uurija ja tõe väljaselgitaja.
Priidule pakuks kindlasti väga suurt lõbu Adso unenägu Cyprianose õhtusöömaajast, seal oli kogu piibli ja kloostriseltskonna väärikatele tegelastele antud jabur ja lõpuks ometi inimlik pale, no näiteks Maarja oli emand, kes aina nõudis veini juurde, sest tema tobe poeg Jeesus ei tahtnud muuta vett veiniks ja Jeesus ise käis ringi tuvirüüs ja narris Juudast, et too ei oska teha Jumalale meelepärast nalja:D
Kui Priidule olen jutustanud kloostri munkadest, Ubertinost, kes surus endas alla armastuse oma naise Clara vastu, et saada vastuvõtlikuks armastusele Ristilöödud Kristuse vastu, rohusegajast Severinusest, kes kasvatas taimi laboratooriumi jaoks, noorest Uppsala Bennost,kelle teadmisteihalus varjutas selge mõistuse ja kes tahtis üle kõige lugeda raamatukogus just neid raamatuid, mida raamatukoguhoidja talle kunagi ei lubanud lugeda, Salvatorest, kes oli enne kloostrisse asumist hulgusena Euroopas ringi rännanud ja ühinenud varatute inimestega, kellele ei tähendanud mõistlik meel ja seadused enam midagi, olles vabad kohustustest, silme ees ähmane unistus tõotatud maast, käisid läbi külade ja linnade ning võtsid endale kõik, mis kätte said ja Salvatore jutustas ka vaenust juutide vastu,sest juutide käes olid temameelest varandused, mis oleksid pidanud kristlastele kuuluma ja Salvatore rääkis metsikutest tapatalgudest juutide seas nagu oleks tegemist kõige voorusliku ja malbema teoga, meeleheitlikust keldriülemast Remigiost, kes samuti oli olnud Dolcino jõugus ja kelle jaoks see mäss oli olnud vabaduse õhu sisse hingamine, olgugi, et tuli aeg, mil ta pidi oma mineviku läbielamiste tõttu elu andma, ent ma arvan, et ta ei kahetsenud mitte kui midagi, sest oli ta ju liitunud Dolcinoga omal vabal tahtel ja Adsost, kes oli tegelikult suur unistaja ja Williamist, kes uskus siiralt mõttevabadusse ja vabasse tahtesse ajastus, mis propageeris kõike muud kui mõttevabadust ja vabat tahet,
igastahes Priit on siis nii ettevaatlikult küsinud, et kas ma tõesti võtan neid tegelasi tõe pähe. Njah, ma ju muidugi annan endale aru, et kõik eelpool nimetatud olid ju võimalikud, mitte reaalsed inimesed, ent ma loodan, et on ikka veel inimesi, nii 14 sajandil kui ka tänapäeval, kes mõtlevad ja tajuvad elu nagu William ja ma armastan Ecot väga, sest tema nägi und sellest 14 sajandi Itaalia kloostrist ja Williamist ja Adsost.

2009-08-21T08:20:00.006+03:00

Täna hommiku tööle sõites lõpetasin Umberto Eco Roosi nime lugemise, uhh. mai või, olen lummuses.

2009-08-20T12:55:00.002+03:00

Õunakook ahjus ja varsti kullakestega pidulikule piknikule kassitoomele vabariigiaastapäeva tähistama.

Häid pühi :)

2009-08-17T12:19:00.003+03:00

Roosi nimes Adso ja William filosofeerivad vana aja raamatute ja õpetlaste üle ning Adso jutustab ükssarvikust, kes olla kõige malbeb loom, kristuse ja karskuse sümbol. William arvab, et ükssarvik võib olla ka paganate väljamõeldud muinasjutt või äkki ta pole lihtsalt niisugune nagu raamatutes kirjeldatakse. William jutustas Veneetsia reisijast, kes rändas peaaegu paradiisiallikate manu ja kohtas seal ükssarvikuid, ent need olid paksud, kohmakad, inetud ja mustad. William uskus, et ta tõesti nägigi loomi, kel oli sarv otsaees. Hiljem rändased need kirjeldused ühest allikast teise, ninga alludes hilisemate kirjeldajate fantaasiatele, said ükssarvikutest meeldivad, valged ja taltsad olendid. Adso mõistab, et raamatute tõde ei pruugig olla sõna sõnalt võetav ja küsib, kuidas saab siis õpetlasi tõsiselt võtta.
william: "Raamatud ei ole kirjutatud mitte selleks, et neid usutaks, vaid selleks, et nende üle järgi mõeldakse. Kui võtame mõne raamatu, siis me ei pea endalt küsima, mida selles raamatus öeldakse, vaid mida sellega tahetakse öelda ja vana aja õpetlased mõistsid seda väga hästi."Adso unistab,e t ükssarvikud võiksid siiski olemas olla. William lohutab teda,et ära kurvasta, neid on kirjeldatud raamatutes, mis ei kujuta mitte reaalseid, vaid võimalikke olendeid.
Adso: "kas meid ei peagi siis raamatuid lugedes valdama usk, kui see on ometi vaimuliku seisuse voorus?"
william: "Meile jääb veel kaks vaimuliku seisuse voorust. Lootust, et see, mis on võimalik, on olemas. ja armastus selle vastu, kes uskus tõepoolest, et see, mis on võimalik, on olemas. "

lk 305.

2009-08-14T12:57:00.006+03:00

Logiraamatusse, et eile oli brainlessidel 6. kuu tähtpäev:)
Istusin köögis ja lugesin Roosi nimest Priidule ette kohti, mis minumeelest olid väärt ettelugemist.
Ehkki valida oli raske, sest heameelega ma oleksin terve raamatu ette kandnud.
Priit kokkas.
Friikartulite, sampinjonide ja frikadellide ahjurooga.
Paaris põrssad söövad paremini ju:)
Õhtul olime Pirol ja kesköiseks filmiks jõudsime sõprade juurde raeplatsi.
Väga viis film oli Astropia, larparitele ja arvutimängifriikidele peaks see eriti meeldima.
Palju helgeid hetki oli seal rollimängust Islandi moodi.
Pärast filmi ei lahkunudki maailmavaluga, vaid olemine oli rõõmsam ja muhedam.
Lõpuks ometi üks soe film.
A ma olin kogu neljapäeva soojas ja elevil meeleolus ka, meie sünnipäev ju.
ja et Priit on ikka nii muutumatult armastusväärne ja muhe.
Ei mingeid üle ega möödalaskmisi.
Kindel värk.
Aitäh:)

2009-08-12T10:46:00.010+03:00

Kevadel oli Hispaania filmide nädal ja mäletate, kui pöördes olin filmist Tsoon? Sellise korraliku laksu sain, et terve suvi ei tegelend filmivaatamisega, no mitte ükski vägi ei tõmmanud enam Ateenasse, aint Priit näitas paari toredat multikat, nagu Land Before time ja Printsess Monoke(vm taolist), aa oma lemmikfilmi 12 olen ka kullakestele näidanud ja ma rahul, et see kedagi külmaks ei jäta.
A kui olime kullakestega kuskil matkarajal, ilmselt oma esimesel Alam Pedja käigul, siis tuli tartuffist niipalju juttu ja mul tekkis tunne, et olen taas võimeline filmidele kaasa elama. Olengi nüüd old kaks õhtut jutti raeplatsis. Eilset Rumeenia filmi "Vaikne pulm" ootasin väga, sest ma ju niiväga armastan seda maailma piirkonda, inimesi, muusikat ja ootasin lõbusat sooja filmi ja Rumeenia rahvamuusikat, mingil määral sain küll, mis tahtsin, igas korralikus külas elavad ju suurepärased ropud südamlikud vanamehed, kes kõrtsis puskarit joovad ja maailma paika panevad ja kuidas nad surmvaikselt pulma pidasid, oli täiesti ainulaadne, ent asja lõpplahendus pani täieliku põntsu, olin jahmunud ja pahane. Lõpuks seda elujõulist küla valdaski surmavaikus.
Nüüd jälle tunnen, et ei taha midagi enam filmidest näha ega teada, ehkki tänane kellakümnene film tõotab olla vähem jubedam, a eks näis.

ja olen enda jaoks taasavastanud Umberto Eco. Kui ühel laisal pärastlõunal kodus olin, sobrasin oma raamaturiiulis ja tekkis idee, et ennem raamatukokku uute raamatute järgi ei lähe, kui kodus olemasolevad on läbi loetud:P Omal ajal jäi mul Roosi nimi pooleli, kui see 4 aastat tagasi ilmus, vbl olin selle jaoks ka liiga noor, ent nüüd tunnen, et aeg on taas küps ja asi vajab ülelugemist. Väärt kraam on ikka küll, Eco on täpselt nagu Victor Hugo, tema stiil on samasugune detailirohke ja pikaldlane. Eco tsitaate ma armastan väga, paljud tema ütlused aitavad mul lepitust leida varem loetu ja nähtuga, viin teema uuesti Tsooni peale, mai saa ikka üle ega ümber filmi sündmustikust, no ikka sitaks rõhub või nii, too lokkav lohutamatus ja külmus, ent Roosi nimes tähendas Adso, et "kui asi puutub maiste varade valdamisse , siis ei saa loota, et inimesed lähtuksid oma tegudes ja arusaamades õiglusest" ning mingil kummalisel moel lohutas see ütlemine mind, sest nii see tõesti on, see oli Tsoonis nii üliräigelt välja toodud. oeh.
Ja veel mulle sitaks meeldis Williami täheldus, et jõletu on tappa inimest selleks, et öelda, usun ühteainsasse jumalasse. See on ka minu arvamus Avaloni usu ja võimuvõitlusest ja üldse kogu maailmas toimuvas usuvärgis. Olgem tolerantsed!Peace!

2009-08-10T08:22:00.005+03:00

Reedeõhtul olime tagasi Alam Pedja looduskaitsealal, Kirna matkarajal, Pedja jõe kaldail, teekond kulges metsa ääres ja heinamaa vahel, vahest ka läbi metsa. Päikese veeremise ajal kõndisime ja ilus oli, kui laskuva päikese kiired helklesid põõsastes, võsas ja puude alumistel oksadel, kuldne rohelus lokkas. Me teekond lõppes, kas oli see Altoja? vahitornis, see oli ka Pedja jõe kaldal, torni ümber oli niidetud murulapp, mis oli ümbritsetud puudega, seal lõkkeplatsil me siis istusime ja sõime kaasavõetud head paremat ja sääsed ja parmud sõid selle eest meid, toiduahel rokkis. Need kohalikud olid nii agressiivsed ja näljased, et laskusid valimatult kuhu ja sõid mida aga kätte said, üks isegi istus mu huule peal, offi peale nad ainult kehitasid õlgu ja irvitasid kurjalt. Priit kommenteeris hiljem, et muidugi, kuna nad ikka Mariid ja tema sõpru reedeõhtuti õgida saavad:P Kõndisime maha pea 7 km, uhh, kui supermõnus oli jälle enesetunne pärast matkarada, kui juba Tartu poole tagasi sõitsime ja ühed külma (või no nii külma kui võimalik) õlleringid tegime. Läksin matkarajale suht loiult, olles töönädalast läbi ja ega peavalugi ei puudunud, tagasitulles oli nii reibas olemine, et...uhh!
A ausalt öeldes mets ja heinamaa niiväga minu teema ei ole, metsas olla on kuidagi ahistav ja vastik, tahan avarust, vajan rabat ja merd. õhku ja silmapiiri. A kõndimisel ja heal seltskonnal endal oli tervendav mõju ja ma tean nüüd, et Maarika, Leino ja Erkkiga oleksin valmis luurele minema iga kell. Ma ei unusta iialgi, kuidas me rahulolevatena vihmasajus Selli rabas pühapäevaõhtul tilliga kartuleid sõime.
Laupäeval saunatasin maal ja vihtlesin mõnuga, ent seda, mida ma tundsin eelmisel pühapäeval pärast rabamatka ja sauna, see enesetunne paraku ei kordunud.Pühapäeval tuli lõpuks Priit kh oma maalt tagasi, uiiii!
Nüüd see nädal möödub kiirelt Tartuffiga ja reedel tuleb Lembe:D uiii!

2009-08-03T09:11:00.008+03:00

Pühapäevaõhtu käisime Alam Pedja rabas. Kõige eredam meeldejäävam hetk oli siis kui korraldasime pikniku ja kerget vihma sadas ja sõime tilliga kartuleid ja kurke vihmasajus. Või kui vaatetornis jalga puhkasime sealse paksu palklaua taga ja kuulasime vihma ning vaatasime loodust. Matka lõppedes läksime mu ema lahkel kutsel suvilasse sauna ja katsetasime piparmündivihtasid. ja enesetunne, mis oli pärast sauna...uhh...ma ple seda tundud mitte ühegi koduse vannitoaprotseduuri järgselt. Isegi mitte külma dussi alla minek ple see ja ka kui muidu olen saunas old, ple midagi säärast tundnud...kõik kondid ja lihased olid pehmed ja lõdvestunud ja olla oli nii kerge, keha oleks justkui vabanend kõikidest toksiinidest, see oli totaalse puhtuse ja värskuse ja kerguse tunne. Kas asi oli rabas ja vihmas ja vihmasajujärgses magusas õhus või piparmündilõhnas, mis levis üle saunaruumi või vihtlemises? Ja miuke rammestus hiljem ligi hiilis ja voodisse jõudes uinusin otsekohe, mis on pühapäevaõhtu kohta äärmiselt ebatavaline.
Nüüd oleme selle kevade ja suve jooksul käinud neljas rabas, alguse sai me rabaarmastus Erkki sünnal aprillis Valgesoo rabas, mil päikeseloojangu ajal viskit rüüpasime, siis minu eestvedamisel Endla ja Meenikunno raba maikuus ning eilne Alam Pedja. Reedel on plaan jälle mingi uus koht kaardilt välja vaadata, et lõpetada töönädal väärikalt:D elagu rabad ja saun!

2009-08-01T16:33:00.005+03:00

Eileöösel juhtusin juhuslikult tv1000ndest nägema filmihttp Kirelõõm. Romantikutele soovitan soojalt. Mäletate filmi Copying Beethoven ? Kirelõõma atmosfäär on midagi sarnast, see on valusilus lugu muusikast ja muusika armastajatest, kuidas üks pisike viiul toob kokku II maailmasõja ja Praha kevade keeristes laialivalgunud perekonna.

2009-07-27T08:45:00.012+03:00

Folgi ilusaim mäletus oli reede öösel vastu laupäeva, nii kolme paiku, kui taevas muutus heledamaks, olime me telkimispaigas Heikko maja tagahoovis, Erkki lasi meile oma telefonist Vennaskonna klassikat, mina, Heikko, Erkki ja Priit seisime käsikäes, vehkisime ja jaurasime ja laulsime täiest kõrist ja hingest ja südamest õhtuist Moskva lähistel ja hetkedest, mil uinub Pariis.

Laupäeval tegi Erkki riisiputru sealihakonserviga ja teatas siis, et süüa on sitaks palju. Leino sellepeale, et kes seda sitta ikka tahab ja mina kohe, et pole sel sital häda midagi.
Laupäevaöö möödus Kaevumäel, mil Oort oli taustaks, aga kaasa keegi ei laulnud, selleeeest vaatasime, kuidas Egle sõprade ees tantsis. Või kui me heintesse maha viskasime ja taeva poole kõõritasime ja lugesime, kui palju tähti keegi kokku saab. Või kui Priit mind kaissu tõmbas ja terve ülejäänud maailm ununes.
Kaie oli folgi kava ja puha välja printind jne a kohapeal sellest muidugi mingit kasupolnud, enamuse ajast lihtsalt mõnulesime kas siis Heikko tagahoovis või järve ääres või olime lihtsalt linna peal. Eluke naeratas ja mind hakati miskipärast hüüdma kõndivaks Minttu statiiviks:P

Pühapäeval tõusime üles mägedele ning ületasime metsikuid kärestikulisi jõgesid ehk siis Priit tuuritas meid mööda Lossimägesid ning jagas oma arheoloogiamälestusi, õhtupoole meeldiv värskendav ujumistund Võrtsijärves ja odrapõllus püherdasime kaa nagu väiksed rõõmsad notsud kunagi:D ja otse loomulikult ma kohe pidin lahtise katuseluugi olemasolu ära kasutama, sirutasin end täispikkuses välja ja joyride:D

Lõppeks üks anekdoot, millega Priit meid reedeöösel enne Vennaskonna laulupidu lõbustas:
Blondiin tahab emale kaugekõnet teha Ameerikasse, läheb siis telefonikeskjaama ja dispetser teatab, et kõne maksab 300 dollarit. Blondiin kurdab, et tal pole rahaniipalju, kas saaks äkki odavamalt. Dispetser, et hea küll, tulge minuga kaasa. Lähevad siis tagaruumi ja dispetser blondiinile, et lange põlvili. Blondiin laskub põlvili. Dispetser, et tee mu püksinööp lahti. Blondiin teeb. dispetser, et tõmba lukk lahti ja tõmba aluspüksid maha. Blondiin teeb. Dispetser, et võta noku ja hakka pihta. Blondiin võtab noku kätte ja ütleb, halloo ema, kas sa kuuled mind, kuidas sul läheb.
:D

2009-07-22T08:22:00.005+03:00

Puhkuse ametlik osa on küll läbi, ent selle eest on ikka iga õhtu justkui reede õhtu vähemalt selle nädala lõpuni, sest täna ja homme on ju soolaleivapeod ja siis reedel kohe peale tööd kullakestega folgile. wohoo! no ma ju juuli alguses sain siukse trikiga hakkama, et kolisin ja alustasin järjekordselt iseseisva elukesega, vast seekord nii haledalt perse ei kuku, seepärast ei tahtnud asjast kisa ega kära kh teha. Soolaleivad teen mitmes järgus lihtsalt seetõttu, et rahvas ei mahuks muidu lahedalt ära, no mu magamistoas ple näiteks üldse istekohti ja seega tuleb arvesse köök, kus on näiteks kolm tooli. Uues korteris meeldib üle kõige vannituba, seinaplaadid on sinised ja torud ja vann on hästi korralikud, silm puhkab, kuskilt ei pudene emaili ega värvi. Vanematekodus ma vihkasin vannitoa halle külmi põrandaplaate ja torusid, millelt pudenes värvikiht, a ma olin ainus oma tusatujus, kedagi ei kottind vannitoaremont, sest põhirõhk on suvel nagu ikka ja alati suvila heaolul.
Praegu on rahulik tööpäeva hommik, kohvitass aurab laual, vastuvõtt algab kella kümnest ja õhus on ootusärevus ja siuke äge tunne on, kondid kihelevad.

2009-07-21T19:55:00.007+03:00

Efka meelitas juuniorile meedikuks eksole ja asju pakkides jätsin maha meigieemaldi, termotassi,offi, valuvaigistid. Hakkan vanaks jääma. Selle eest võtsin kaasa kaks raamatut ning juulikuu Oma Maitse, oli plaan, et kohapeal olen vana ja väärikas ning istun kuskil puu all ja loen ja vajadusel osutan arstiabi ka, ent kohalejõudes sain Terryga jutule, kes mind kohe oma naiseks võttis, takuse särgi sain selga ja alpid jalga, wohoo! ja kas minu raamatutest oli tolku? Nope, sest juhuslikult enne mängu avastasin Harry Meindoki memuaarid, mis köitis mind koheselt, juba esimesest leheküljest alates, enne mängu algust sain nii 10 lehekülge lugeda vm, niii konkreetselt ja ilma halata oli tüüp näiteks märtsipommitamisest kirjutanud, võtan lähitulevikus ette ja Terry sõnul on see Eesti II maailmasõja kirjeldustest üks parimaid teoseid, niiet ou well, tean, mida veel loen, Wintersoni kõrvalt muidugi.
Noored olid tublid ja ennast ja mind säästvad, õnneks ei läind vaja ei mingeid plaastreid ega medikamente. Aint ühe käesideme sidusin Helile, kellel oli kuidagi õnnetult käsi väänatud ja ranne valutas selle tagajärjel.
Alustasin mängu krati Viktori kalli naise Peetrina, elasime kahekesi majas, mille allkorrusel oli kõrts, ent meie ei tunnistanud ei kõrtsmikku ja vastupidi, mis oli lõbus, sest saime sööki ja jooki tasuta niipalju kui kulus:P kiusasime ka vaest kõrtsmikku ning võtsime aegajalt tema äri üle ja tegime muid sigadusi. Viktor müüs suurest armastusest Peetri maha, et saada lahti ka mingist mõistatusest, mis teda koormas, seepeale me sidemed katkesid ning Peetrist sai üksinda hulkuv kratt, sest uued omanikud andsid talle vabad käed ja jalad:P olin süüdimatu nagu ikka, lobisesin saladusi ja minu naiivsus ja usaldus maksid valusalt kätte, kui nõustusin kahe mehega metsa minema, et neile ümbruskonda näidata, kuuskede all ja sääskede pinina ja vareste kraaksatuste saatel leidis Peeter oma õnnetu lõpu:P Naasesin Peetri õe Andreasena, Viktor oli ülimas leinas ja teda tuli mitu korda uimastada, et ta enesetapuks järve ei hüppaks. Ent lõhna järgi sain aru, kes olid Peetri tapjad, tundsin paaril mehel oma õe lõhna, pühendasin asjasse Viktori ja aitasin tal kättemaksuni jõuda, Peetri tapjaid tappes suri Viktor ja tema järel kadus kohe ka Andreas ja lõpeks olin lihtsalt üks kohalik hipi, kes töllerdas kõrtsis.
A mängu jooksul mul kõige vägevam hetk oli metsas, siis, kui mu tegelane oli surnud, tapjad lahkunud ja ma istusin kuiva mätta otsas, oli päikese veeremise aeg, lihtsalt istusin ja olin ja kõikjal oli vaikus, mis võttis kõrvad kumisema, isegi sääsed ei olnud agressiivsed ja varesed olid kh vait. vot.
Ent Terryle kalli ja tervisi ja tänud saabaste ja kõige muu ja toreda seltskonna eest ning Efkale ja Ukule veel üks hiigelsuur kalli, sest Soontaganal oli otse loomulikult väga ilus, kullerkupud õitsesid järvel ning metsmaasikaid õnnestus kh korjata.

2009-07-18T18:55:00.005+03:00

Logiraamatusse, et Avaloni Udud said läbi. Nüüd on pea paks, lugemiselamused veel värsked tahaks kohe need siia logisse ümber laduda, a see ei õnnestu miskipärast üldse nii ladusalt kui ma tahaksin, veider tühjusetunne on ka, paanika, et mida ma siis järgmisena loen. Ilmselt Wintersoni "Apelsinid pole ainsad viljad", kui seegi läbi saab, olen kõik Wintersoni eestikeelsed raamatud ära lugenud.
A hästi kaasakiskuv lugemine oli Avaloni udude saaga, tegelased said väga ruttu omadeks ja sündmustik haaras otsekohe endasse. Mulle meeldis lugeda Morgaine´i elust, ta oli minu jaoks väga sümpaatne, hästi enesekindel, iseseisev, tema elu oli päris kibe ning ta ei saanud alati oma tahtmist. Lõpupoole ma natuke pettusin temas, miks ta jälle nii tobedalt paanikasse läks, kui vana naisena teada sai oma rasedusest? Teda ju kunagi ei kottinud, mida rahvas temast rääkis, miks ta siis rasedana kartis olla naeruväärne, ei tea, kas asi oli südametunnistuse piinades või mälestustest esimesest sünnitusest, mis polnud just kõige meeldivam. A ta ju alles hiljem sai pihta, mis point tema esmasündinud lapsukesel olnud oleks, kui ta poleks teda võõrsile andnud, ta ju oleks pidanud targa naisena järeldama, et kindlasti ka sellel lapsukesel on tema kalli Jumallanna poolt antud ülesanne, a okei, see selleks, lihtsalt minumeelest oli see viga, et ta oma viimast last lõpuni ei kandnud, ta ei jätnud ju endale mitte kedagi, keda hoida ja armastada. Accoloni surm oli mõttetu ja valus, kas Morgaine nii poleks saanud Arthurit kukutada troonilt, et temagi jätta Haldjasaarele lõksu nagu ta tahtis teha ka oma kalli abikaasaga. Kõik oleksid ellu jäänud ja Accolon oleks olnud kuningas ja kogu lugu oleks olnud lihtsalt vähem valusam. A võimul kohe peab vere ja surma maik juures olema, muidu see poleks ju midagi eksole. Lõpuks mul oli üsna kahju lugeda sest meeleheitlikust võimuvõitlusest, ka Avaloni Jumallanna tundus mulle vägivaldne nagu Kristuski, sest nende mõlema nimel saadeti inimesi surma ja mulle ei jõua kunagi kohale, mis mõnu peab üks jumal saama surmast ja laipadest, inimesed vajavad oma lähedasi ju elusalt siinsamas sellel maamunal, a et saata nad usu nimel surmaga silmitsi, oeh. Tundub nagu nad kõik oleksid üks masohhistide kari ja jumalad on nagu need nekrofiilikud, kes armastavad inimesi rohkem surnuna. urr. Miks on vaja usu nimel surra, kui hoopis kavalam oleks usu nimel elada? A no mida mina tean ka usuhullusest ja ekstaasist ja muust selletaolisest. Minu enda jaoks olen kõige tähtsam mina ise ja mu kullakesed, nendel seal olid muud asjad tähtsad.
Gwen suutis mind lõpus päris positiivselt üllatada, mida rohkem lõpupoole, seda enam mõistlikumana ta näis, no ta muutus leplikumaks ja lõpuks tunnistas oma armastust Lanceleti vastu, a ikkagi tema ja Lanceleti loo lõpplahendus ajas mind vihale, Gwen jäi enesepiitsutajaks ning keelas endale miskipärast selle päris tõelise õnne, mis võibolla ei tulnud nendeni kõige loomulikumal teel, aga neil siiski lõpuks oli võimalus kahekesi kuskile varjuda, aga ei. Eks ta oli kindlasti ka armukade, kui mõistis, et Lanceleti süda ei kuulunud lõplikult talle, aga nad ju oleksid saanud ikkagi koos vananeda ja kas see siis ei oleks olnud kõige tähtsam?
Ülejäänud rahvast mai kommenteeri, lugege neist parem ise;)

2009-07-17T15:47:00.005+03:00

Manna on siin meil nüüd haige ja tatine ning miskipärast õhtuti filosoofiline, teatas, et tema ei taha olla naine, kes armastaks kõrvadega, vaid südamega:D ou well:D Point.

Puhkusest suurem osa ongi möödas. ou well ja neist plaanidest, irw. Kõigepealt oli ju mul suur plaan, et võtaks Priidu Erkki Leino ja läheks tiirutaks, kuhu tõmme tuleb. Kullakesed olid algselt ideeliselt nõus, ent nädala alguses läks Erkki hoopis heina tegema ja Leino arutas, et peaks folgi jaoks säästma. Porisesin juba, et teen siis kasvõi üksi Tartust putket ja Priidul tuli Meenikunno idee. Teisip õhta tegime mustandi valmis. Arvake, kas me matkale jõudsime`? kas me panime kolmap hommikul kümneks äratuskella, et Meenikunnosse telkima minna? loomulikult. Ent soojal voodil on mingi uimastav võim. Eriti, kui oled veel kaisus ja puha. Kolmap õhtu leidsime end hoopis Ghosti sünnalt Turu hotellli saunast ja arutasime, et küll see matkamine on tore:P
ja ma ple üldse pahane või pettund või midagi. Enne puhkust mõtlesin, et Tartu jääda on mõttetu, elamusi ega värsket õhku ei saa. Eksisin. Olime teise Brainlessiga koos terve nädala, olek kujunes ajatuks, laisklesime. Terve nende viie kuu vältel meil pole tegelikult siukest lahutamatut aega olnudki, no põhimõtteliselt ikka aint õhtuti käisime väljas ja mõnikord rändasime kuskile ka nädalavahetuseti, ent pühapäevaõhtud jõuavad ju alati liiga ruttukätte ja siis sõitis sisse töönädal esmaspäeva hommikuga ja üleüldse koguaeg ajas kumbki meist ikka mingeid omi asju, a nüüd olime teineteise jaoks olemas pikalt ja sellele ajale tagasi mõeldes muudkui aint naeratan.

2009-07-06T08:38:00.004+03:00

Laagrisüütus läks nii kähku, et arugi ei saand ja kui hea hakkas, sai asi otsa kh. Tüüpiline eksole.
Hämmastav, et Efkat sai aint ükskord nähtud. See oli reedeõhtul üks õnnelik juhus ja ka edaspidi jäin siiralt lootma sellesamale juhusele, sest kui suur üks laagriplats ikka olla saab, aga enam ei vedanudki, oli teine kadund nagu nõel heinakuhja ja sideloitsust pold kh eriti abi, olgugi, et me vist mõlemad proovisime ühenduda iks korda. Niiet see on ainus, millepärast ma virisen, ent me kindlasti teeme ju kaotatud aja tasa?
Aa, ja mis oli veel naljakas...vaat Priit ju alatasa armastusväärselt lobiseb, et ma ikka nagu 13 aastane olla eksju. Reedeõhtul, kui kõik Loitsu kuulasid, loivasin ma niisama ringi ja keegi karvik tuli mulle peagi sappa. Küsis suitsu, mul pold, siis lihtsalt aitas mul aega parajaks teha, ent lõpuks läks tal tobinälg nii suureks, et hakkas telefoni teel oma tuttavaid taga otsima, ja siis teatas telefonis, et leidis endale 11 aastase naise:P Hiljem selgus, et isegi tema enda kaasa pole nii vana kui mina:P Niiet siuksed karmid lood mul selle väljanägemisega:D Mingi aja pärast läks tüüp oma tobidele järgi ja siis lõppes ka Loitsuasi ja kullakesed ilmusid tagasi laagriplatsile. A muidu pidasime reedel ikka päikesetõusuni vastu. Öö tõi endaga kaasa veel mõned uued tuttavad ja ehedad vestlused ja nii ka järgmine päev.
Laupäeval päikesetõusu ajal hakati kedagi Eerot taga igatsema, karvikud lihtsalt käisid ringi ja tõid kuuldavale valjuhäälseid Eero huiked, Ove tormas telgist telki ja peksis rahvast välja Eerot otsima:D Ma ei läinud vooluga kaasa ja üritasin kangekaelselt magada, aga päris õõvastav oli magamiskotis lesida, kui kuuled, kuidas müdinal ümber telgi trallitakse ja koguaeg pablasin, et keegi sajab meie telki sisse:P
Eero jäi kangekaelselt kadunuks, ent armuhüüud tema järgi kostsid ka veel pühapäevaomkul ja ma ju seletasin, et Eero olla hoopis mu keska aegse pinginaabri kaasa, kes on Soomes tööl ja siis vaimuhiiglased arvasid, et peavad siis teda nii röökima, et ta ka lahe taha kuuleks:P
Ent müstilisest Eerost sai laagri maskott:P

2009-07-02T23:19:00.002+03:00

Teen haiget. Saan haiget. Siiralt ja tahtmatult. Ent vahest miskipärast kukub nii sitasti välja. Siis on need hingevõtmised ja järgimõtlemised ja ahhaa hetked ja vabandamised, siis vaja patsutada enda õlale ja kamraadi õlale ja hinge tõmmata korraks ja ongi edasiminek. Järgmise korrani. Mina olen see valus juhus, kes õpib läbi oma vigade.
Offtopicuna, et armastus esimesest silmapilgust on ju olemas, eks. Hiljem pead hakkama saama teisepoole iseloomu, heade ja veadega. No igastahes mina olen vastupidav.
Offtopicuna veel sedagi, et homme laagrisse. Ma küll ei kujuta ette, mis seal saama hakkab, Efka on ootusärevust süstind, Kosmikute pidu kulub ju alati ära, igastahes oma kollase lillelise kleidikesega tulen ja ühes kleiditaskus on ilmselt ka Minttu pudel;)
Tööl on praegu eriti pingeline nende puhkuseeelsete aegadega seoses, näiteks eile oli meil kahetunnise vastuvõtu ajal 31 patsienti ja täna tunniajasele vastuvõtule oli kirjas 10 inimest ja pärastlõunal läks veel ambulatoorseks operatsiooniks, päeva lõpetasin kuue paiku õhtul, homme lähen poole 8 kohale, et paberimajandusega ühele poole saada, kuna arveid saab teha ainult 3nda kuupäevani ja kella üheks tahaks omadega ühel pool olla, siis tulebki Priit ja laagrisse ära.
Veel on offtopic:D teate, et augustis saan juba honoraridega arvestada. Lugege Eesti Naist;) ja sel kuul jagas Marie Claire nänni, mis tuletab meelde, et peangi toimetusega ühendust võtma:D ajee:d

2009-07-01T10:14:00.002+03:00

Puhkust ootan. Pikisilmi. Käsipõsakil aknalaua peal kõõludes:D Kõigest nädal veel. Vahepeal tuleb üks haard rokk laager üle elada, kaks päeva veel tööl käia ja siis:D mõtlesin, et läheks juba teisipäeva pärastlõunal teki alla ära ja jääkski sinna ja uhh, kuidas ma magada kavatsen kolmapäeva hommikul, oioioi.
Puhkuseplaanide täitumist ootan. Priiduga on plaanis miski saar valida ja seal matkata. Emagi tahtis mere ääres telkida ja Lempsiga plaanime Peipsimatka juba märtsikuust ja rabas tuleb ära käia.
Vot.

2009-06-29T08:51:00.001+03:00

Laupäeval ma siiski ei sattund Kallastele, vaid võtsin oma möliseva Manna ja sattusime hoopistükkis Vapramäe matkarajale. Ja kuidas me esimese asjana kohe kohvitama hakkasime ja piknikku pidasime, sisse elasime:D ja kuidas me siis lihtsalt jaurasime metsas ja siis ma nägin neid nummerdatud poste, kus oli number ja väike jutuke ja Manna nägi puid, mis olid kaunistatud triipudega ja siis me ühendasime need omavahel ära ja hakkasime otsima veel triibulisi puid ja nummerdatud poste:D Tahtsime jõuda nr 22 juurde, kus pidi olema muinasaegne matmispaik, ringikujuline, Jaagupi kalmistu III - V sajand eksju. Kogu matkaraja pikkuseks pidi olema 10 km ja me arutasime, et kas 10 km üks ots ja edasi tagasi 20 ja panime vaimu valmis ka veel ühe 10 km jaoks siis:d Soe, niiske ja peaaegu et magus õhk tegi uimaseks, mina loivasin rahulikult, Manna oli äksi täis ja sportis ees, minu matkahüüuks sai öko rulz ja Manna jauras muudkui, et lets get naked, miks, keegi ei tea. A äge oli kõmpida, vahvad olid metsalagendikud ja Hundikurgu nimeline koht ja kõikjal kasvavad sõnajalad ja sinised ja kollased lilled ja metsmaasud olid õites. Pärast kahetunnist kõmpimist ilma pausita olime lõpuks nr 16 juures ja eriti õnnelikud, arvasime, et varsti näemegi Jaagupi kalmistut ja siis läksime uuesti triibuliste puude järgi ja keerasime vasakule ja jõudsime miski suure kruusatee peale ja Manna arvas juba, et uus lõkkekoht ja et teeme ilmselt kohvipausi ja siis selgus hoopis, et olime tagasi posti juures nr 1, kust algas meie kuulsusrikas retk maa ja mere taha:P Nagu nii suur hämming valdas ja saime aru, et see rada on ringikujuline ja üleüldsegi. Kalmistu leidmisrõõm jääb järgmiseks korraks. Hilisem piknik kulus ära ja jaurasime edasi juba maanteel, bussi oodates. Bussipeatuses oli loomade varjupaiga teadaanne leitud koerte kohta ja mind ärritas kohutavalt, et tropid olid muidugi sildi lollakalt katki rebinud, nii et telefoninumbrid olid arusaamatud. Mis rahval viga on, et sellistes asjadest ei hoolita?
Õhtul kodus lugesin lõpuni Avaloni udude kolmanda raamatu ja alustasin neljandaga. Ja siis tulid juba külalised ja panin kullakesed Mamma Miat vaatama.
Pühapäeval jalutasime Kaiega Emajõe ääres ja siis ilmus Priit kh oma firma suvepäevadelt tagasi. Uhh...just SIUKESTE kokkusaamiste nimel nagu eile oli, tasub küll nädalavahed eraldi veeta:)

2009-06-26T08:45:00.002+03:00

Homme Kallastele. Ma ei jõua ära oodata, kuna lõpuks Peipsi kaldal raamatut loen. Ja ööd on veel valged...ohjah:D
Efka nüüd kindlasti muigab, et romantiku värk:D ou well:D Selleeest on mul vägagi realistlik kaaslanna, kes on niivõrd kahe jalaga maa peal kuivõrd mina hõljun pilvedes:P Niiet kõik on tasakaalus.

2009-06-25T20:36:00.003+03:00

Leedopäev sisaldas karvikuid, kesvamärjukest, grillimist ja halbu filme. Massaraks! Teel Elvasse tuli bussiraadiost Boriss Lehtsaar, me Priiduga tantsisime ja laulsime kaasa, peomeeleolu missugune no, tagasiteel Elvast Tartusse noortel nolkidel mängis kõvasti vene träna ja sellest tuli küll ainult peavalu. Ent kõik olid nii äravajunud nägudega ja ma mõtlesin, et peaks äkki keefiri bussi ringile saatma :D 24 juuni hommikul oli Tartu pea inimtühi linn ja mõnus oli kahekesi uimerdada ja teatud veekogude ääres prääkse vaadata.

2009-06-23T01:41:00.003+03:00

Mai saa ööunele kobida, sest VH1hes on niivõrd hea muss, et :D Queen ja Sinead O Connor ja The Smashing Pumpkins ja just siuksel kellaajal on hea näiteks koristada ja vetsupotti küürida just siukse mussi taustal. Külalised on käinud mitu päeva järjest ja pärastlõunauinakud on pikad ja magusad ja keegi ei kobise. Üksielamise mõnud.

Mannat ma tahaksin tervitada ka. Nii on:D

Sade laulab, et Love is stronger than pride. Mina laulan hoopis, et Love is stronger than crime. Nii on.

2009-06-22T09:11:00.001+03:00

Ahvin Xeli;)

Marii tähendab kibedat

ou well:P

2009-06-19T19:51:00.006+03:00

Saingi Avaloni esimese osa lõpuni loetud. Mnjaa. Seal oli mõningaid häid ütlemisi, mis mulle meelde jäid, näiteks, et kui mees ei suuda hoida oma naise head tahet ja truudust, siis ta ei väärigi seda või et mehed on nagu imikud, kes vahivad ainult naise kummis rinda või et naise valatud pisaratest ei jää kogu maailmale mitte ühtegi plekki või et mitte ühelegi naisele ei meeldi teada saada oma mehe tegudest turuplatsil.
Ent Gweni ma jätkuvalt ei kannata, Morgaine´i armastan tema sisemise küpsuse ja välimise jaheduse ja vägagi käänulise saatuse pärast, Arthurist ma ei saa ikka aru, minumeelest ta on lihtsalt vabameelne, pigem on Lancelet kahtlasem, Kevin meeldib mulle, tema liha on nõder, ent vaim mitte üldse nii nõder, väemalt oli ilus, et ta Morgaine´i aramstas ja selle naise hinge terveks tegi. Taliesin on neutraalne tüüp, kes pole ei hea ega halb, vaid ta lihtsalt on, nagu pikk vana jäme tammepuu, mis alatasa olemas on olnud ja mille jõulise võrestiku varju tulevad istuma igat sorti inimesed kogu maailmas. Igraine oli alguses võimas ja aukartustäratav, ent ma pettusin nii temas kui ka Utheris, kui nad koosolles oma druiidiusust loobusid, aga olid ju Nägemused need, mis neid kokku viisid? Morgause ja Lot olid täpselt paar parajaid, kes hoolimata oma liiderlikkusest elasid siiski ülimalt ausat abielu, kuna kumbki ei varjanud teineteise eest oma nõrkusi ja väemalt Morgause ei pidanud oma mehe tegudest kuulma turuplatsil. Väemalt nii mulle tundub asjade üle järgi mõeldes. Gwen oli neist igaljuhul palju hullem, palju silmakirjalikum, totaalne usuhull, pidades ennast veelgi kõvemaks kristlaseks kui Jeesus ise, ta tundis alatasa oma tegude pärast süüd ja sellepärast ma teda ei kannatagi. Viviane on meeleheitlik tegelane oma karmide plaanidega, aga kas ükski riigivalitseja suudaks olla rahus, teades, et tema riigi mõjuvõim on hääbumas?
Tõstan pokaali ja löön kokku tühjusega ja alustan Avaloni udude teise osaga.

2009-06-17T08:51:00.005+03:00

Avaloni udude esimene osa läheneb lõpule. Mida edasi, seda meeleheitlikum ja julmem lugu on ja ma pole kindel, kas olen võimeline end lõpusündmustest läbi närima, sest ma ju ikka pean lugema raamatuid nii, et samastan ennast tegelastega ja tõmban paralleele oma elukesega eksole. See kurnab täiega, aga tuimalt lugeda ma ka ei oska.
Ma ei kannata Arthuri abikaasat Gwenhywari. Ta on nii pealetükkiv oma kristlusega ja mind alati jahmatab, kui pöördesse ajavad teda kõik muud mittekristlikud sümbolid. Lisaks on ta Morgaine suhtes nii ülekohtune, pidades teda isekaks, kui too Arthuri kantsist minema pani oma eraelu täieliku perssekukkumise pärast. Ent mitte keegi ple seal niipalju häda ja viletsust üle elanud kui Morgaine ja igaüks, kes oleks olnud tema olukorras, oleks ilmselt samuti uttu tõmmanud. Gwen võis tegelikult ka lihtsalt kade olla, ega temalgi elu Arthuri juures kerge ei olnud, ja ilmselt tema suurim salajasim soov oli, et võtta Lancelet ja...selle asemel oli tal kohustus oma mehe juurde jääda ja temalt laps saada, et kuningriigil oleks pärija. Priit ütles hiljuti, et Arthur oli biseksuaal, aga mina ei loe seda küll kuskilt välja, pigem on ta ju hoopis viljatu või vähemalt ta ei suuda last teha Gwenile. Pigem tundub Lancelet siuke kahtlane, edev ja kekats. Kas Arthur needis end ära tol ööl, kui ta süütuse kaotas Morgainile ja lubas teda elu lõpuni armastada ja mäletada ja Morgaine jäi ju otsekohe lapseootele...ja oleks Morgaine kuidagi taibanud oma poega Arthurile sokutada, kuidagi nii, et ei riivaks kellegi au...mnjaa. Gweni pidevat enesesüüdistust oma abielu lapsetuse ja salajase Lance´i kire pärast ei kannata ma kah, ta oleks palju talutavam, kui ta oleks mingi otsuse oma peas nende kahe mehe vahel ära langetanud ja siis enesekindlaks jäänd, aga Gwen vist on sisemiselt ebakindel, ainult oma ristiusule ta toetub, aga seegi rohkem piitsutab teda, kui lohutab. Usk peaks andma ju jõudu ja lootust, mitte lootusetust ja hirmu?
Kõige kõige rohkem elan ma kaasa Morgainile, ta on mulle kõige hingelähedasem, ja ma väga tahaks, et vähemalt tema leiaks ükskord oma rahu. Võibolla temapärast ma seda edasi loengi, ma ikka pean teada saama, kuidas tal läheb.
Njah, erilised õnneseened ei ole seal küll mittekeegi, sest nad ei tegutse oma tahte järgi, vaid teevad kõike ju oma kuningriigi ja jumalate hüvanguks nii, et täidavad alati kellegi plaane. Siuksed etturid on nad.